Kui Eesti Vabariigi 99. sünnipäeva öösel ja järgmise päeva hommikul kirusid nii mõnedki äkitselt alla sadanud lund, siis ~40 julget geoloogi, geograafi ja erapooletut olid salamisi õnnelikud. Ootusärevusega võtsid nad laupäeva hommikul suuna Vanemuise õppehoone ette, kus laeti buss matkakotte ja talispordivarustust täis. Miks? Mis toimuma hakkas?
Nimelt toimusid 25-26. veebruaril järjekordsed geo-geo talimängud, asukohaks 3. aastat järjest Kiidi. Bussi istudes selgus kurb tõsiasi – geoloogide esindus on seekord erakordselt väike, kuid see-eest täis võitlusvaimu ja valmisolekut igal alal võistelda ja näidata kõigile, milleks suutelised oleme, kuid unustada ei saa, et samal ajal peab endal lõbus olema.
Teatud pahameelt tekitas sõitjates poepeatuse ära jäämine ja plaan B ehk Võrus maha minek ja sealt bussiga Kiidile tulek välistati, kui buss sõitis Võrust ringiga mõõda. Kuid siiski kostus bussi tagumistes ridades bussi sõitmise alguses kollektiivne alkoholi avamine – Geo-geo talimängude
Kohale jõudes haarasid vanemad geoloogid endale koheselt head magamiskohad peamaja 2. korrusel, kusjuures nüüd on näiteks Mart iga aasta saanud ööbida erinevas hoones, samas mina olen kõik aastad saanud nautida peamaja soojust.
Magamiskohtade haaramisele järgnes koha lumeolude hindamine ning arutelu suusahüpete osas. Seis oli üsna nukker ehk mäel ei olnud piisavalt lund, et seal kelgu, suusa või lauaga sõita saaks. Tundus, et korraldajad olid segaduses lume kogemata Tartusse tellinud ja Kiidile jõudis tellitud lumi alles pühapäeval.
Seepärast toimus peale mängude avamist matk Hinni kanjonisse.
Teiseks konkureerivaks tegevuseks oli matk Rõuge poodi Robini juhtimisel, mis kujunes küll vähem populaarseks. Hinni kanjon oli tore, kohale jõudes tehti pilt ja seejärel algas matk tagasi.Korraldajate juhtimisel sai matkata tagasi tuldud teed, kuid vanemad geoloogid leidsid, et mugavam on mõõda teed tagasi matkata. Nii leidsime näiteks “Petsi paradiisi”, milles poseerivad seekordse geo-geo “vanade peerude” esindajad.
Peale lõunasööki oli õhus suur küsimus. Kas suusahüpped ikka toimuvad? Kus need toimuvad? Kuhu saaks tekitada hüppemäe? Õnneks oli korraldajatel piisavalt pealehakkamist ja loomingulisust ning mägi sai ehitatud jalkaväljaku kõrvale. Sealjuures oli hea VIP-loožist vaadata kuidas esimesed hüppajad suutsid leida tee jalkaväljaku kõrval olevale tiigile, mis õnneks oli jääs ja läbi jää seekord keegi ei vajunud.
Paralleelselt toimus sees suusahüpeteks valmistumine viina-doominot mängides. Mäng oli nagu doomino ikka, kuid iga kord kui mängija käia ei saanud pidi võtma lonksu viina. Mäng lõpetati, kui viin liiga kiirelt tühjenema hakkas ning otsutati hoopis jälgida väljas toimunud lumelauaga sõitmist (loe: kukkumist), kuid hoopis huvitavamaks osutus lauaga mäest üles hüppamise vaatamine. Tuvastasime isegi 3 tehnikat: konn, pärdik ja jänes, millest minu lemmikuks oli pärdik.
Samamoodi leiutasime ka uue spordiala geo-geo’le, mis see aasta kasutusse ei läinud. Nimelt oli võimalik laenutada ka 3 paari uiske. Seega leidsime, et võistelda saaks ka paarisuisutamises, kus paari peale oli 2 uisku. Võistlus oli kasulik kuna sauna ajaks lubati tiiki puurida auk, kuid paarisuisutamise üheks eesmärgiks oleks sama olnud. Võistelda tuleks siis uisutamise stiili ilus, distantsi läbimises ja kolmas mõõde oleks sügavus võistleja läbi jää kukkumise puhul. Ka seal olid erinevad teooriad sügavuse kindlaks määramisel. Lisaks oleks võistluses esimesena vaja rajale lasta geoloogid, kelle koordinatsioon on veidi alkoholist tuim ja seega ausa mängu nimel peaksid sportlased viimasena rajale saama, kus on takistusi rohkem.
Traditsiooniliselt on suusahüpetes ikka palju osalejaid ning katsete ja proovikatsete arvuline piirang ei ole ülimalt range, siis seekord oli kõigil 3. katset, proovikartseid teha ei lastud (vähemalt hiljem saabujatel). Võistlejaid oli ka suhteliselt vähe. Leidsime, et põhjuseks on “vanade peerude” puudumine ja inimestele läheb nende tervis korda. Igal juhul geoloogidele tulid suusahüpetes väga auväärsed ning kõrged kohad. Meeste arvestuses võttis Tõnn 2. koha ja Mart 3. koha ning naiste arvestuses võitis Liina. Jaan Pärna auhinna viis koju Tõnn. Võiks õelda, et saime kolmikvõidu kollektiivselt kokku isegi?
Suusahüpete juures tuleb märkida, et mägi oli ehitatud nutikalt ehk hüppajad lendasid kõrgustesse rohkem kui kaugustesse ning traditsioonilist näo ja kõhuga maandumist oli vähe, isegi arvasime, et see on võimatu, kuid õnneks Robin tõestas, et see on võimalik. Siinjuures annabki geoloogi blogi toimetus välja Jaan Pärna nimelise auhinna eripreemia Robinile ainukese näoli maandumise eest. Teise eripreemia annab toimetus Ailarile, kes suutis ühe laskumisega teha kolm hüpet ehk kolmikhüppe eripreemia kuulub teenitult Ailarile. Toimetuse arvates väärib märkimist ka Tõnni viimane katse, kus võistlejal hakkas mäest kahju ning hüppamise asemel otsustas Tõnn seda värskelt ehitatud mäge spoonida.
Õigele hüppele eelneb korralik protseduur, kus üks paneb eest ja teine tagant. Mõnikord on valus, isegi peab natuke valus olema. Aga ega iga kord ka korralikult panda ja tuleb uuesti panna, küll mõnikord vaid eest või ainult tagant. Muidugi arusaadava, kui kohe ei õnnestu, sest tegevusel oli mitmeid pealtvaatajaid ning ka panejatel oli närv sees. Millega on tegu? (Ja tegemist on väga lihtsa ning tavapärase tegevusega, mis ikka suusahüppele eelneb.)
Ja nõuanne järgmisel aastal osalejatele – keppida tuleb lõpuni.
Suusahüpetele järgnes lumejalgpall. Võimalik, et esimest korda geo-geo lähiajaloos võtsid jalkas osa 100% kohal olnud geolooge/gekosid. Geoloogide väravat kaitses suure venne jälgedes astuv Tõnn, kaitseliini hoidsid esialgu Hele-Riin, Liisa ja Ailar, kuid mingi aeg vahetasid Marite ja Kerttu-Liis teised tüdrukud kaitses välja. Ees ründes mängisid Liina ja Mart ning sageli abistas ka Ailar. Pildil geoloogide algkoosseis.
Nojah, seis jäi mängus 7:3, geograafide hinnangul 7:1, aga geoloogi blogitoimetajana võtan endale vabaduse ära lugeda ka need geoloogide väravad, mida geograafid ei tunnistanud. Õelda võib seda, et mäng ise oli väga tasavägine ja võtluslik, mida kahjuks tulemus ei peegeldanud. Muidugi geoloogide tiimis oli tunda väsimust, mida näitas ka võiskonna kapten Mardi välja vahetamine mängu lõpus. Mina hindan meie sooritust hästi – kaitse toimus ja Tõnn tegi mitmeid häid tõrjeid ning andis ründajatele võimalusi skoori teha, kuid võimalused selleks jäidki. Välja võiks tuua ka selle, et kõik geoloogide väravad löödi umbes poole platsi pealt, samas geograafid tegid seda värava eest. Üks geoloogide värav sündis lausa nii heast löögist, et isegi väravapost lendas omalt kohalt. Väravate autoriteks olid ründajad Liina ja Mart (ainuke geograafide poolt loetud värava autor oli Mart).
Paraku tuleb tunnistada, et jalgpallis ei tundnud geograafid ausa mängu põhimõtteid. Nimelt kui pall geograafide vahetusmängijate lähedale sattus oli neil vaja palli lüüa, sealjuures minu jalalt löödi see korduvalt minema või blokeeriti geoloogide teed pallini või lihtsalt söödeti pall omani, kui oli näha, et geoloogid lähenesid kiiremini. Kahju neist, aga vast see võit oli väärt ausa mängu reeglite rikkumist. Jääb üle loota, et järgmiseks geo-geoks saavad nad selle selgeks.
Õhtu viimane võistlus oli pimeorienteerumine, kus geoloogide ja erapooletute (Sandra ja Robin) ühistiim Geopooletud (sest geoloogid ja erapooletud oli liiga pikk), keda saatis sel teel ka Vari (aka Nuum). Auväärses võistluses geograafia sportlaste vastu võtsid geopooletud 3. koha. Tulemus oli iseenesest hea, eriti arvestada seda, et meie tiimis oli ainult üks reegel – keegi ei jookse. Kui Robin seda siiski korra tegi, oli karma kohal ning ta suutis pikali kukkuda. Lõpuks oli meie tiimi eesmärk siiski minna alkoholi otsima ja suur oli pettumus, kui pidime ainult ühes punktis pudeli õlut jooma. Aga 3. auhinnaline koht.
Muidugi sai sauna ning toimusid 2 paralleelset pidu – peamiselt geograafide disko ning teises toas oli geoloogide ja erapooletute istumine mugaval diivanil, kus joodi viina ja söödi sihvkasi. Vot nii.
Järgmine hommik toimus traditsiooniline mälumäng, millest võttis jällegi osa võistkond Geopooletud, kellele pakkus rohkem lõbu UNO mängimine ja mälumängu vastuste mõtlemine käis kiirelt ja loominguliselt. Kusjuures UNO mängisid kõik oma reeglitega, mis olid aksepteeritavad, kuni mängija ise neid uskus. Osa võttis ka nooremate geo/gekode võistkond, kelle sooritus oli tubli. Siiski võttis auhinnalise II koha võistkond Geopooletud. Korraldajad kahjuks ei teadnud kõige olulisemat küsimust ehk Mis on Elva? Kes selle õigesti vastab, sellele teen järgmine kord joogi välja (kohal olijad välja arvata).
Viimaseks võistlusalaks oli kõietõmbamine, kus seekord moodustati tiimid 5 naist ja 3 meest ehk täpselt nii nagu geo/gekosid kohal oli. Pingelises võistluses saavutasime 2:1 tulemusega kindla võidu.
Tsiteerides Ailarit, siis ausas mängus võidavad geoloogid.
Kokkuvõtteks oli geoloogide 8 liikmeline esindus võidukas – igast võistusest tuli medalkoht koju. Ainsaks pettumuseks oli auhind – kui me tulime ilusa diplomi järgi, siis meile anti vaid raamatuid ja massaaži kinkekaarte ning muidugi alkoholi.
Mõelda, et ilmselt suusahüppe esikolmik võiks peale võistlusi tõesti kasu lõigata massaažist, mille kinkekaardid saadi. Lõpuks kirjutati meile siiski protesti peale diplomid välja, mis ajaga võivad ka Chemikumi seinale jõuda, mida muud me selle au ja kuulsusega ikka teeme, mida korraldajad lahkelt pakkusid auhinna/diplomi asemel.
Meie saladus?
Ei midagi muud kui doping. Seekord ei olnud tegemist astmaravimi, huulekreemi ega kasvuhormooniga vaid ~95 kui 60% vee tarvitamisega terve päeva vältel. Kõietõmbamise eel andsid isegi korraldajad mälumängu II koha eest pudel dopingut meie edu kindlustamiseks.
Lõpetamisel rääkis traditsiooniliselt ka ROKi president, vana ja väärikas härra Junn Antonius Samerants. Täname kõik lahkeid abilisi, kes vanahärra toolil kuulajaskonna ette viisid, kus vanahärra sai teatada, et järjekordselt oli tegemist kõige paremate geo-geo mängudega.
Traditsiooniliselt anti lipp üle II kursus esindajatele ning tehti grupipilt.
Lõpuks viis tagasi Tartusse meid OÜ Mardikivi (Julma uus firma?)
Soovime tänada geo-geo talimängude korraldajaid toreda nädalavahetuse eest ja kõik osalejaid, kes selle sündmuse meeldejäävaks tegid.
Nüüd jääb üle vaid oodata kuni kõik vigastused ja sinikad paranevad ning järgmisteks mängudeks valmistuma hakata.
Liina
Geoloogi blogi 