Geoloog võidab niikuinii, selles pole kahtlustki ehk Geo-geo jalka 2017

See oli novembri kuu esimene õhtu, kui geoloogid ja geograafid kogunesid Miina Härma jalgpallistaadionile, et maha pidada järjekordne geo-geo(geko) jalgpallilahing. Olustik oli mänguks sobilik – vahepeal maha sadanud lumi oli kadunud, taevast ei sadanud midagi alla ja õhtu hämaruses oli jalgpallistaadion valgustatud.

Mäng algas rahulikult, peamiselt mängiti geograafide poolel – geoloogid olid aktiivselt ründamas, küll väravat pidi veel ootama, aga siis see tuli. 1:0 geoloogide kasuks, värava autor Viljar. Mäng järkus geoloogide domineerimisega ja vaatamata geograafide vastuväravale ja nende väravavahi tõrjetele, oli poolajal seis 3:1 – geoloogide kasuks. Kõik väravad lõi Viljar. Geograafide värava lõi Mait, mis selgus algus hiljem, vahepeal olid geoloogide fännid aga kindlad, et oli löödud omavärav, sest geograafid sel õhtul ei skoori.

Eufooria! Kas tõesti lõpuks ometi on geoloogidel jalgpallitiim, mis suudab geograafidele vastu seista? Kõik märgid viitasid sellele.

Teine poolaeg jätkus geoloogide domineerimisega, geograafidel oli raskusi kaitses ja geoloogia väravavahil ja kaitsjatel oli kerge päev. Geoloogide kaitseliin hoidis geograafide rünnakuid kontrolli all ja mõned korrad, mil väravavaht pidi mängu sekkuma, sai ta suurepäraselt hakkama. Samal ajal suutsid geoloogid teha mitmeid pealelööke, ehitada rünnakuid ja lüüa veel 3 väravat.

Kui lõpuvile kõlas oli (mõttelisel) tablool  seis 6:1 geoloogide kasuks. Super!

Meie suurimaks väravakütiks oli Villu, kes lõi 4 ja sellega võib blogitoimetus valida tema selle mängu parimaks mängijaks.

Geoloogide (gekode) eest jooksid platsile: Daniel, Marcus, Imre, Viljar, Marko, Markus, Rasmus, Madis, Mart, Lennart ja Gert.

Pildil tublid mängijad ja Ailar.

Igal juhul tore, et meid nii palju kohal oli omasid toetamas, kiitus mängijatele ja loodetavasti saab nüüd tagasi võidulainele peale aastaid kestnud kaotuste seeriat.

Fännid, toetajad, mängijad kõik üheskoos.

Peale mängu sai sauna (geograafid mängus juba said seda tunda) ja vabas vormis mängu analüüsida. Mängu seisule ja suurele vastasseisule vaatamata suutsid geoloogid ja geograafid saunas sõbralikult koos käia ja õhtu kakluseta lõpetada.

Samal ajal toimus ka Meistrite liiga mäng, kus Liverpooli eest jooksis väljakul ka Ragnar Klavan – seis 3:0 Liverpooli kasuks.

Aga nautige sügist, kuni seda veel on ja kohtume juba järgmisel geo-geol! 🙂

Liina

Geo-geo talimängud 2017

Kui Eesti Vabariigi 99. sünnipäeva öösel ja järgmise päeva hommikul kirusid nii mõnedki äkitselt alla sadanud lund, siis ~40 julget geoloogi, geograafi ja erapooletut olid salamisi õnnelikud. Ootusärevusega võtsid nad laupäeva hommikul suuna Vanemuise õppehoone ette, kus laeti buss matkakotte ja talispordivarustust täis. Miks? Mis toimuma hakkas?

Nimelt toimusid 25-26. veebruaril järjekordsed geo-geo talimängud, asukohaks 3. aastat järjest Kiidi. Bussi istudes selgus kurb tõsiasi – geoloogide esindus on seekord erakordselt väike, kuid see-eest täis võitlusvaimu ja valmisolekut igal alal võistelda ja näidata kõigile, milleks suutelised oleme, kuid unustada ei saa, et samal ajal peab endal lõbus olema.

Teatud pahameelt tekitas sõitjates poepeatuse ära jäämine ja plaan B ehk Võrus maha minek ja sealt bussiga Kiidile tulek välistati, kui buss sõitis Võrust ringiga mõõda. Kuid siiski kostus bussi tagumistes ridades bussi sõitmise alguses kollektiivne alkoholi avamine – Geo-geo talimängude

Kohale jõudes haarasid vanemad geoloogid endale koheselt head magamiskohad peamaja 2. korrusel, kusjuures nüüd on näiteks Mart iga aasta saanud ööbida erinevas hoones, samas mina olen kõik aastad saanud nautida peamaja soojust.

Magamiskohtade haaramisele järgnes koha lumeolude hindamine ning arutelu suusahüpete osas. Seis oli üsna nukker ehk mäel ei olnud piisavalt lund, et seal kelgu, suusa või lauaga sõita saaks. Tundus, et korraldajad olid segaduses lume kogemata Tartusse tellinud ja Kiidile jõudis tellitud lumi alles pühapäeval.

Seepärast toimus peale mängude avamist matk Hinni kanjonisse.

Teiseks konkureerivaks tegevuseks oli matk Rõuge poodi Robini juhtimisel, mis kujunes küll vähem populaarseks. Hinni kanjon oli tore, kohale jõudes tehti pilt ja seejärel algas matk tagasi.Korraldajate juhtimisel sai matkata tagasi tuldud teed, kuid vanemad geoloogid leidsid, et mugavam on mõõda teed tagasi matkata. Nii leidsime näiteks “Petsi paradiisi”, milles poseerivad seekordse geo-geo “vanade peerude” esindajad.

Peale lõunasööki oli õhus suur küsimus. Kas suusahüpped ikka toimuvad? Kus need toimuvad? Kuhu saaks tekitada hüppemäe? Õnneks oli korraldajatel piisavalt pealehakkamist ja loomingulisust ning mägi sai ehitatud jalkaväljaku kõrvale. Sealjuures oli hea VIP-loožist vaadata kuidas esimesed hüppajad suutsid leida tee jalkaväljaku kõrval olevale tiigile, mis õnneks oli jääs ja läbi jää seekord keegi ei vajunud.

Paralleelselt toimus sees suusahüpeteks valmistumine viina-doominot mängides. Mäng oli nagu doomino ikka, kuid iga kord kui mängija käia ei saanud pidi võtma lonksu viina. Mäng lõpetati, kui viin liiga kiirelt tühjenema hakkas ning otsutati hoopis jälgida väljas toimunud lumelauaga sõitmist (loe: kukkumist), kuid hoopis huvitavamaks osutus lauaga mäest üles hüppamise vaatamine. Tuvastasime isegi 3 tehnikat: konn, pärdik ja jänes, millest minu lemmikuks oli pärdik.

Samamoodi leiutasime ka uue spordiala geo-geo’le, mis see aasta kasutusse ei läinud. Nimelt oli võimalik laenutada ka 3 paari uiske. Seega leidsime, et võistelda saaks ka paarisuisutamises, kus paari peale oli 2 uisku. Võistlus oli kasulik kuna sauna ajaks lubati tiiki puurida auk, kuid paarisuisutamise üheks eesmärgiks oleks sama olnud. Võistelda tuleks siis uisutamise stiili ilus, distantsi läbimises ja kolmas mõõde oleks sügavus võistleja läbi jää kukkumise puhul. Ka seal olid erinevad teooriad sügavuse kindlaks määramisel. Lisaks oleks võistluses esimesena vaja rajale lasta geoloogid, kelle koordinatsioon on veidi alkoholist tuim ja seega ausa mängu nimel peaksid sportlased viimasena rajale saama, kus on takistusi rohkem.

Traditsiooniliselt on suusahüpetes ikka palju osalejaid ning katsete ja proovikatsete arvuline piirang ei ole ülimalt range, siis seekord oli kõigil 3. katset, proovikartseid teha ei lastud (vähemalt hiljem saabujatel). Võistlejaid oli ka suhteliselt vähe. Leidsime, et põhjuseks on “vanade peerude” puudumine ja inimestele läheb nende tervis korda. Igal juhul geoloogidele tulid suusahüpetes väga auväärsed ning kõrged kohad. Meeste arvestuses võttis Tõnn 2. koha ja Mart 3. koha ning naiste arvestuses võitis Liina. Jaan Pärna auhinna viis koju Tõnn. Võiks õelda, et saime kolmikvõidu kollektiivselt kokku isegi?

This slideshow requires JavaScript.

Suusahüpete juures tuleb märkida, et mägi oli ehitatud nutikalt ehk hüppajad lendasid kõrgustesse rohkem kui kaugustesse ning traditsioonilist näo ja kõhuga maandumist oli vähe, isegi arvasime, et see on võimatu, kuid õnneks Robin tõestas, et see on võimalik. Siinjuures annabki geoloogi blogi toimetus välja Jaan Pärna nimelise auhinna eripreemia Robinile ainukese näoli maandumise eest. Teise eripreemia annab toimetus Ailarile, kes suutis ühe laskumisega teha kolm hüpet ehk kolmikhüppe eripreemia kuulub teenitult Ailarile. Toimetuse arvates väärib märkimist ka Tõnni viimane katse, kus võistlejal hakkas mäest kahju ning hüppamise asemel otsustas Tõnn seda värskelt ehitatud mäge spoonida.

Õigele hüppele eelneb korralik protseduur, kus üks paneb eest ja teine tagant. Mõnikord on valus, isegi peab natuke valus olema. Aga ega iga kord ka korralikult panda ja tuleb uuesti panna, küll mõnikord vaid eest või ainult tagant. Muidugi arusaadava, kui kohe ei õnnestu, sest tegevusel oli mitmeid pealtvaatajaid ning ka panejatel oli närv sees. Millega on tegu? (Ja tegemist on väga lihtsa ning tavapärase tegevusega, mis ikka suusahüppele eelneb.)

Ja nõuanne järgmisel aastal osalejatele – keppida tuleb lõpuni.

Suusahüpetele järgnes lumejalgpall. Võimalik, et esimest korda geo-geo lähiajaloos võtsid jalkas osa 100% kohal olnud geolooge/gekosid. Geoloogide väravat kaitses suure venne jälgedes astuv Tõnn, kaitseliini hoidsid esialgu Hele-Riin, Liisa ja Ailar, kuid mingi aeg vahetasid Marite ja Kerttu-Liis teised tüdrukud kaitses välja. Ees ründes mängisid Liina ja Mart ning sageli abistas ka Ailar. Pildil geoloogide algkoosseis.

Nojah, seis jäi mängus 7:3, geograafide hinnangul 7:1, aga geoloogi blogitoimetajana võtan endale vabaduse ära lugeda ka need geoloogide väravad, mida geograafid ei tunnistanud. Õelda võib seda, et mäng ise oli väga tasavägine ja võtluslik, mida kahjuks tulemus ei peegeldanud. Muidugi geoloogide tiimis oli tunda väsimust, mida näitas ka võiskonna kapten Mardi välja vahetamine mängu lõpus. Mina hindan meie sooritust hästi – kaitse toimus ja Tõnn tegi mitmeid häid tõrjeid ning andis ründajatele võimalusi skoori teha, kuid võimalused selleks jäidki. Välja võiks tuua ka selle, et kõik geoloogide väravad löödi umbes poole platsi pealt, samas geograafid tegid seda värava eest. Üks geoloogide värav sündis lausa nii heast löögist, et isegi väravapost lendas omalt kohalt. Väravate autoriteks olid ründajad Liina ja Mart (ainuke geograafide poolt loetud värava autor oli Mart).

This slideshow requires JavaScript.

Paraku tuleb tunnistada, et jalgpallis ei tundnud geograafid ausa mängu põhimõtteid. Nimelt kui pall geograafide vahetusmängijate lähedale sattus oli neil vaja palli lüüa, sealjuures minu jalalt löödi see korduvalt minema või blokeeriti geoloogide teed pallini või lihtsalt söödeti pall omani, kui oli näha, et geoloogid lähenesid kiiremini. Kahju neist, aga vast see võit oli väärt ausa mängu reeglite rikkumist. Jääb üle loota, et järgmiseks geo-geoks saavad nad selle selgeks.

Õhtu viimane võistlus oli pimeorienteerumine, kus geoloogide ja erapooletute (Sandra ja Robin) ühistiim Geopooletud (sest geoloogid ja erapooletud oli liiga pikk), keda saatis sel teel ka Vari (aka Nuum). Auväärses võistluses geograafia sportlaste vastu võtsid geopooletud 3. koha. Tulemus oli iseenesest hea, eriti arvestada seda, et meie tiimis oli ainult üks reegel – keegi ei jookse. Kui Robin seda siiski korra tegi, oli karma kohal ning ta suutis pikali kukkuda. Lõpuks oli meie tiimi eesmärk siiski minna alkoholi otsima ja suur oli pettumus, kui pidime ainult ühes punktis pudeli õlut jooma. Aga 3. auhinnaline koht.

Muidugi sai sauna ning toimusid 2 paralleelset pidu – peamiselt geograafide disko ning teises toas oli geoloogide ja erapooletute istumine mugaval diivanil, kus joodi viina ja söödi sihvkasi. Vot nii.

Järgmine hommik toimus traditsiooniline mälumäng, millest võttis jällegi osa võistkond Geopooletud, kellele pakkus rohkem lõbu UNO mängimine ja mälumängu vastuste mõtlemine käis kiirelt ja loominguliselt. Kusjuures UNO mängisid kõik oma reeglitega, mis olid aksepteeritavad, kuni mängija ise neid uskus. Osa võttis ka nooremate geo/gekode võistkond, kelle sooritus oli tubli. Siiski võttis auhinnalise II koha võistkond Geopooletud. Korraldajad kahjuks ei teadnud kõige olulisemat küsimust ehk Mis on Elva? Kes selle õigesti vastab, sellele teen järgmine kord joogi välja (kohal olijad välja arvata).

Viimaseks võistlusalaks oli kõietõmbamine, kus seekord moodustati tiimid 5 naist ja 3 meest ehk täpselt nii nagu geo/gekosid kohal oli. Pingelises võistluses saavutasime 2:1 tulemusega kindla võidu.

Tsiteerides Ailarit, siis ausas mängus võidavad geoloogid.

Kokkuvõtteks oli geoloogide 8 liikmeline esindus võidukas – igast võistusest tuli medalkoht koju. Ainsaks pettumuseks oli auhind – kui me tulime ilusa diplomi järgi, siis meile anti vaid raamatuid ja massaaži kinkekaarte ning muidugi alkoholi.

Mõelda, et ilmselt suusahüppe esikolmik võiks peale võistlusi tõesti kasu lõigata massaažist, mille kinkekaardid saadi. Lõpuks kirjutati meile siiski protesti peale diplomid välja, mis ajaga võivad ka Chemikumi seinale jõuda, mida muud me selle au ja kuulsusega ikka teeme, mida korraldajad lahkelt pakkusid auhinna/diplomi asemel.

Meie saladus?

Ei midagi muud kui doping. Seekord ei olnud tegemist astmaravimi, huulekreemi ega kasvuhormooniga vaid ~95 kui 60% vee tarvitamisega terve päeva vältel. Kõietõmbamise eel andsid isegi korraldajad mälumängu II koha eest pudel dopingut meie edu kindlustamiseks.

Lõpetamisel rääkis traditsiooniliselt ka ROKi president, vana ja väärikas härra Junn Antonius Samerants. Täname kõik lahkeid abilisi, kes vanahärra toolil kuulajaskonna ette viisid, kus vanahärra sai teatada, et järjekordselt oli tegemist kõige paremate geo-geo mängudega.

Traditsiooniliselt anti lipp üle II kursus esindajatele ning tehti grupipilt.

Lõpuks viis tagasi Tartusse meid OÜ Mardikivi (Julma uus firma?)

Soovime tänada geo-geo talimängude korraldajaid toreda nädalavahetuse eest ja kõik osalejaid, kes selle sündmuse meeldejäävaks tegid.

Nüüd jääb üle vaid oodata kuni kõik vigastused ja sinikad paranevad ning järgmisteks mängudeks valmistuma hakata.

Geograafide pildid

Liina

 

Geoloogia sügiskool

14.-16. oktoobril toimus Roosta puhkekülas toimus järjekorras juba XII geoloogia sügiskool, mille teemaks oli sel korral Meri. Kolme  päeva jooksul räägiti nii merepõhja kaardistamisest,  rannajoone muutumisest, Läänemere  minevikust, olevikust ja tulevikust, ihtüoloogia ja merearheoloogia ning geoloogia kokkupuutepunktidest,
lõpetades ränihammastega aerjalaliste ja pantser-ränivetikate võidurelvastumisega. Juttu tuli ka president Lennart Merist.

Laupäeva sügiseselt jahedal, kuid kuival pärastlõunal käidi uudistamas vanu rannamoodustisi  Veskijärve ääres ja Perakülas ning Rannaküla rannast Neugrundi bretša-kivimeid otsimas.

Siin on ettekannete slaidid.

Siin on Eesti Geoloogi videomeenutus (filmis ja monteeris Kristiina Kebbinau).

Pilte sügiskoolist näeb siit: Liisa pildid, Maile pildid, Igori pildid, Sanderi pildid.

Sügiskoolile eelnenud Kogumiku kaanepildi konkursil pälvis esimese koha foto pealkirjaga “Värsked purustused Kiipsaare tuletornivahi maja kohal”, mille autoriks on Kaarel Orviku.

Geoloogia sügiskooli kogumiku  Schola Geologica XII digiversiooni võite sirvida siit.

 

Sel aastal osales Geoloogia sügiskoolis  kokku 106 geoloogiahuvilist, kellest  üle kolmandiku on osalenud mitmes varasemas sügiskoolis ning nii mõnigi vahelduva eduga  esimesest sügiskoolist alates.

XII Geoloogia sügiskooli toimumist toetasid SA Keskkonnainvesteeringute Keskus,  Eesti Loodusuurijate Selts, Eesti Energia ja Eesti Draamateater.

Rohkem infot sügiskooli kodulehelt –http://sygiskool.ee/2014/.

Oma mälestusi sügiskoolist jagas meiega Ailar. Head meenutamist!

Nohh.. Eks see ole ka minu süü natuke, et ma lasin ajal oma mälestusi kulutada ja ma neid alles nädal aega hiljem hakkan kirja panema. Ettekandeteemasid ma väga ei käsitle, kuna need tuleb ikka ise üle vaadata-kuulata. Olgu veel öeldud, et see on mu kolmas sügiskool.

Oli mis ta oli, kuid minu reedene hommik algas mälumängu ja remondiõllega. Sellele järgnes tavapärane kotipakkimine ja Chemikumi minek. Seal sai veel Rihole räägitud, et kui ta korralikult vajaduspõhist tahab saama hakata, siis ta peab oma tüdrukuga abielluma. Edasi viisid me jalad bussi, kus ma maandusin eelviimasele pingireale ja jäin koos Petsiga ootama hetke, kui bussil käsipidur maha läheb.

“TSSSsssssss….” tegi mu õllepurk ja teekond oli alanud.

Ma veel ei teadnud seda, kuid üks mu purkidest oli otsustanud lekkida. Niisiis oli see see üks kord kui mu vahetusriided olid juba enne algust kõik määrdunud ja ma pidin kogu nädalavahetuse samu riideid kandma..

Mõned tunnid (ja üks burksipeatus kus kõik minu järgi 10 minutit ootasid) hiljem jõudsime Roostale. Koht iseenesest oli päris ilus, kuid seal on üks kriitiline viga. Selle vea juurde tulen ma hiljem. Majutus oli mändide all neljastes majades. Sisustus oli 5+, kuid kraanivesi oli üsna vilets. Ja kui magama minnes jalad märjaks hakkasid saama, siis võis julgelt ümber pöörata, sest meri tuli vastu. Peagi hakkas pihta sissejuhatav sessioon, mille lõpus me kuulasime Kaarel Orviku tegemistest-toimetamistest ja vaatasime Jacques-Yves Cousteau filmi ‘World Without Sun’. Ma ei kujutaks ette kui ma ise peaksin kuu aega vee all elama, isegi tänapäeval mitte. Õhtu jätkudes läks diskussioon joomine edasi rebaste urgu majas number 3. Oma elamise kaitseks hakkasid nad ringi käima et hinnakirjast ette lugema, palju mille lõhkumine maksab. Sellest hoolimata jättis üks kauge külaline neile trepi peale ühe (mitte nii) meeldiva kingituse.

Nagu alati, on hommikuseks vedavaks jõuks soov hommikust süüa. Sellele järgneval sessioonil, mis muide oli kõige huvitavam kõigist, oli osalejaid vähem kui hommikusöögil. Huvitav kas inimesed magasid pohmakat välja.. Lõunasöögiks olid kõik jälle ellu ärganud ja pealelõunasel ekskursioonil osaleti täies koosseisus. Ekskursioon viis meid (vist) Veskijärve kanti, kus me kuulsime jääajajärgsest rannajoone arengust ja veel kuhugi, mille nime ma ei mäleta. Peale neid ilusaid ja huvitavaid loenguid viis Tavo meid poodi, et õllevarusid täiendada, kuid (käi perse) Krissu segas mu imelist mõttelendu ja ma ostsin endale sassi kuuspaki asemel ühe pooleteisese gunnari. Õhtusöögist kohvipausini ma tutvusin oma majanaabritega. Õhtune sessioon lõppes saunas. Saun on ühe puhketalu kõige olulisem koht, kuid ometi polnud nad sellega hakkama saanud (vähemalt eesruum oli korralik). Keris nägi suur ja ilus ja kivine välja, kuid korraliku soome sauna asemel oli meil mingi märg ja palav tuba. Sellegipoolest saime saunamõnusid nautida. Kirusime, aga nautisime. Ja nagu juba traditsiooniks saanud oli (alates eelmisest õhtust), läksime rebaste majja number seekord-vähem-kui-3. Ning nagu juba traditsiooniks saanud oli (alates eelmisest õhtust), ronisime teisele korrusele jooma.

Kuid nagu juba traditsiooniks saanud oli (alates eelmisest hommikust) vedasime me end hommikul peamajja eelkõige hommikust sööma. Pühapäevahommikune sess oli veel vaiksem kui laupäeval ja nagu ikka, tulid inimesed alles lõunasöögiks. Päeva ja sügiskooli viimaseks loenguks oli Kalle Olli lemmikteema – ränivetikad. Põnevad olid nad tõesti. Ja siis oli aeg lõppsõna kuulata. Vaene väike Hanna tegi nii kurva kõne, et kui ma eestlane poleks, siis oleks ma kindlasti nutnud. Kuna ma aga olen eestlane, siis ma ületasin ennast ja kallistasin teda oma vaimusilmas. Järgnesid ühispilt, koti pakkimine ja bussi peale ronimine. Natuke naljakas oli, et enne väljumist inimesi ei kontrollitud, kuid kes maas see maas. Tagasiteel läksid jutud pidevalt lapsepõlvele või beebidele (kaasa arvatud surnud beebidele) või muudele suhteliselt sarnastele teemadele. Kodus aga tuli mul kõige magusam uni üldse.

Rebaseurgude külastus

Oli 7. september, kell oli saanud seitse ning kogunemispaigaks seekord Tiigi 14 ühikas. Üheskoos võeti ette jalutuskäik Tartu linna vahel, et tutvuda veel lähemalt uute rebastega, täpsemalt nende urgudega. Sel korral on meenutusi igast urust!

Markus: Daniel helistas mulle mingi kella 19 paiku ja ütles, et lähme retrole. Ütlesin, et ei viitsi täna, homme Tallinna jne ja siis ta ütles, et: “Aa me juba su maja ees ootame”. Siis ma mõtlesin, et okei, kuidas nad teavad, kus ma elan. Vaatasin aknast välja, seal oli mingi 20 inimest ja siis ütlesin, et ok ma tulen, anna 5 min. Alla jõudes öeldi, et me tulime sulle külla. Siis ma olin suht kohkunud, aga lasin sisse. Sees külastati meeleldi wc-d. Kuna mul on suht väike korter, siis terve korter oli inimesi täis, ma olin köögi osa pool ja vastasin nende küsimustele. Siis läksime edasi Marko juurde.

Marko: Rebaseurgude külastus tuli mulle täieliku üllatusena. Eriti veel selle tõttu, et ma magasin sellel hetkel, kui nad mulle ukse taha ilmusid. Ma ei saanud mitte midagi aru, kui ma ukse avasin ja nägin koridoris 5 inimest. Aga see polnud veel kõik, sest järgmise hetke jooksul valgus mu eluruumidesse umbes 20 inimest ja mul oli klots nii koos, et ma tahtsin küsida: “What year is it?”. Tuli välja, et nad olid mu ukse taga tükk aega prõmminud ja ma avasin ukse just sellel hetkel, kui nad ära hakkasid minema. Ausõna, kui ma magan, siis võib korteri tühjaks ka varastada. Õnnelik juhus, et ma läbi une kuulsin seda. Päris šokeeriv sündmus oli, aga tagantjärele mõeldes ülikõva. Sain mingit nodi ja vastanud mõnedele küsimustele, liikusime me edasi Mordorisse, Hille-Riini ühikatuppa. Maja näeb väljast päris hea välja, aga sisse minnes on tunne, et keegi süstib nurgataga parasjagu natuke liiga palju fentanüüli endale veeni. Ma poleks imestanud, kui kuskilt keldripoolt oleks kuulda olnud kellegi karjeid.

Hille-Riin: Ma pidin sõbraga tegelikult algselt kokku saama ja olin teisel pool teed Konsumi vastas, kui märkasin Maritet ja temaga oli mingi kamp ka kaasas. Ma ei julgenud väga vaadata nende poole, mõtlesin, et äkki on jälle mingi ala Luha taoline pidu, ja sõbraga oli ka juba kokku lepitud. Nõme samas oleks olnud ära öelda ka neile ja siis ma läksingi edasi, aga üks vanem geoloog sõitis rattaga järgi mulle ja ütles, et nad tulevad mulle külla ja eks ma veits segaduses ja üllatunud olin. Arvan et teised said ka šoki, kui Narva mnt 89 seest nägid, aga kuna see oli väga tore üritus ja tahtsin ka ikka need ilusamad ühikad oma silmaga üle vaadata ja hiljem patja nutta, et ma nii koledas ühikas elama pean, siis ma lükkasin sõbraga kohtamise edasi hilisemale kellaajale ning läksin ka kaasa.

Imre: No põhimõtteliselt, ma otsustasin mingi 1 tund varem, et täna ma puhkan, ei saa kellegiga kokku jne. Läksin 2 sõbraga lihtsalt alla ping pong mängima. Järsku vaatan chatti, et Marko ja Markus küsivad, kus olen ja siis lõpuks Marko helistas ja ütles, et nad on mul ukse taga. Ma alguses mõtlesin, et kuidas ja siis mõtlesin, et miks. Lähen mina üles, eeldan, et Marko ja Markus seal kahekesi ootavad. Noooooope. 20+ inimest tuimalt tahavad külla tulla. No eks ma lasin nad sisse nagu viisakas inimene ikka, ütlesin oma toakaaslasele, et nüüd on kellad ja vastasin rõõmsa Stefi küsimustele. Aa ja vahepeal tuli kuri majajuhataja ka rääkima, kuna soovis vist ühineda potentsiaalse peoga. Sealt liikusime edasi Raini juurde.

Edasist õhtu käiku meenutab Imre.

Raini ukse taha pääsemine ei olnud kuigi keerukas. Rain ise hiljem ütles, et ta peaaegu isegi ei avanud ust ja oleks rahulikult oma õhtut edasi nautinud. Aga õnneks ta avas ja eks me sadasime kõik sisse ning avastasime, et tal tüdruk külas. Ei imesta, miks ta ust ei tahtnud avada. Aga õnneks kõik oli okei ja igaüks sai ühe krõpsu. Rain ilusti konkreetselt vastas küsimustele ja liikusime edasi. Rain võttis tüdruku ka kaasa.

Järgmine ohver oli Gloria, kes oli täiesti sisse laskmise vastu, ta üldse ei tahtnud kedagi sisse lasta. Põhjuseks see, et kell oli palju ja ta toakaaslane tuli just pesemast + nad tahtsid ise edasi peole minna. Aga lõpuks lasti meid sisse ja seal vastas Gloria juba traditsioonilistele küsimustele ja näitas meile Craniumi. Ta toakaaslane muidugi ootas, et me ära läheksime ja ega me väga kaua ei olnudki.

Sealt edasi läksime kõik koos Piro parki, kus natuke joodi, räägiti juttu ja jagati kasulikku infot (keemia alused). Sealt liikusime Zavoodi, kus ka räägiti juttu ja lõpuks läksid kõik tagasi oma kodudesse.

 

Eelika

Luha 2016

Kooliaasta algus tundub juba kauge minevik, kuid oma esimese Luha peo emotsioonid ei unune mitte kellelgi küll mitte kunagi. Lõpuks on Teie ees kolme vapra rebase meenutused! Illustreerivate materjalide autoriõigused kuuluvad mulle (Eelikale) ja Maritele. Meeleolukat lugemist!

Kuna peale minu (Imre), Betty ja Marksi ei jõudnud keegi Luha peo kohta kommenteerida, siis näete seda pidu läbi meie silmade…

Luhapidu algas rahulikult ja keegi ei osanud midagi oodata. Meile öeldi, et riietuge vastavalt ilmastikule ja muidugi panid enamus enam vähem omale n-ö fancyd riided selga, et ikka suht esimesel kokkusaamisel silma paista. Mina ja Marko ikka panime geko XL-särgid selga. Saime Narva mnt 27 ühika ees kokku ja kuna oli esimene päev, siis kõik olid jube tagasihoidlikud ja vaiksed. Istusime ringis maas ja timmisime seda odavat, rõvedat veini. Retk algas Konsumis käiguga kust vanema kursuse rahvas väljus ohtrate Bockide, Walterite, Pilsnerite ja Gladiaatoriga.

Jalutasime mööda Emajõe kallast ühe künkani, kus mina ja Marko esimest korda tutvusime Hele-Riiniga, kes ei hoidnud end Gladiaatoriga tagasi, sealt ka ta uus hüüdnimi Gladiaator. Ronisime künkast vaevu üles ja tegime põgusa visiidi Hendrik Bekkeri hauale.

Sellest hetkest kui me alla tagasi ronisime, läks aina vingemaks, sest me sisenesime võssa. Panime tähele, et vanema kursuse rahval olid paljudel kummikud. Okei, kui hull see ikka olla saab, sest Maritel olid ilusad valged papud jalas?

Alguses oli kõik muidugi rahulik, aga möödus umbes 30min, kui jalad olid juba üleni mudased ja edasi läks aina hullemaks (loe: paremaks). Mõnes kohas võis kõhuni mutta kinni jääda või üleni vette kukkuda mida lõpuks enamus kui mitte kõik ka tegid. Meie eeskujuks oli Ailar, kes kõik sügavused enne teisi ära katsetas.

Läksime läbi paljude nõgeste ja just siis, kui sai nalja tehtud, et ainult vihm on veel puudu, hakkas välku lööma, päike kadus ära ja tuli mõnusat padukat. Selleks hetkeks olime me odavast veinist, Bockist, heast seltskonnast ja sellest imelisest teekonnast nii lõbusas meeleolus, et miski ei saanud meie tuju rikkuda. Siis me jõudsime veel ära ka eksida, sest ilmselgelt matkajuhid ei teadnud ise ka kuhu poole me liigume, pole hullu, sest seda meeldejäävamaks see matk ka jäi ja eks me tänu sellele nägime ka seda kui lõbus vend Ärps on.

Lõpuks peale paaritunnist trippi jõudsime me lõkke äärde, hoopis teistsugust teedpidi nagu algselt plaanitud oli, aga kohale me jõudsime, läbimärjad ja mudased. Kuid õnneks lõke oli püsti ja pidu läks edasi ning seal kohtusime ka teiste toredate inimestega (näiteks El Juuksekarvos). See pidu kestis kuni poole ööni kuni me parimate tuutorite ja teiste vanema kursuse inimeste abiga lõpuks koju saime. See koht oli olnud umbes 5km Tartust väljas, nii et me peaks olema väga õnnelikud, et me üldse sel ööl koju jõudsime.

Betty kommentaarid eelnevale jutule:
Šokeeriv, mudane, märg ja vägaväga purjus värk. Cool. Eluksajaks meeles. Aa kui me seal olime, siis ütlesin Leenule, et isegi kui ma kunagi Alzheimeri peaks saama, siis see matk jääb mulle ikkagi surmani meelde. Aa ja ma olin vist ainuke tüdruk kes õlle ilma avajata lahti sai. Forever proud!

Lõkkekoht peale pidu