Geoloogia sügiskool

14.-16. oktoobril toimus Roosta puhkekülas toimus järjekorras juba XII geoloogia sügiskool, mille teemaks oli sel korral Meri. Kolme  päeva jooksul räägiti nii merepõhja kaardistamisest,  rannajoone muutumisest, Läänemere  minevikust, olevikust ja tulevikust, ihtüoloogia ja merearheoloogia ning geoloogia kokkupuutepunktidest,
lõpetades ränihammastega aerjalaliste ja pantser-ränivetikate võidurelvastumisega. Juttu tuli ka president Lennart Merist.

Laupäeva sügiseselt jahedal, kuid kuival pärastlõunal käidi uudistamas vanu rannamoodustisi  Veskijärve ääres ja Perakülas ning Rannaküla rannast Neugrundi bretša-kivimeid otsimas.

Siin on ettekannete slaidid.

Siin on Eesti Geoloogi videomeenutus (filmis ja monteeris Kristiina Kebbinau).

Pilte sügiskoolist näeb siit: Liisa pildid, Maile pildid, Igori pildid, Sanderi pildid.

Sügiskoolile eelnenud Kogumiku kaanepildi konkursil pälvis esimese koha foto pealkirjaga “Värsked purustused Kiipsaare tuletornivahi maja kohal”, mille autoriks on Kaarel Orviku.

Geoloogia sügiskooli kogumiku  Schola Geologica XII digiversiooni võite sirvida siit.

 

Sel aastal osales Geoloogia sügiskoolis  kokku 106 geoloogiahuvilist, kellest  üle kolmandiku on osalenud mitmes varasemas sügiskoolis ning nii mõnigi vahelduva eduga  esimesest sügiskoolist alates.

XII Geoloogia sügiskooli toimumist toetasid SA Keskkonnainvesteeringute Keskus,  Eesti Loodusuurijate Selts, Eesti Energia ja Eesti Draamateater.

Rohkem infot sügiskooli kodulehelt –http://sygiskool.ee/2014/.

Oma mälestusi sügiskoolist jagas meiega Ailar. Head meenutamist!

Nohh.. Eks see ole ka minu süü natuke, et ma lasin ajal oma mälestusi kulutada ja ma neid alles nädal aega hiljem hakkan kirja panema. Ettekandeteemasid ma väga ei käsitle, kuna need tuleb ikka ise üle vaadata-kuulata. Olgu veel öeldud, et see on mu kolmas sügiskool.

Oli mis ta oli, kuid minu reedene hommik algas mälumängu ja remondiõllega. Sellele järgnes tavapärane kotipakkimine ja Chemikumi minek. Seal sai veel Rihole räägitud, et kui ta korralikult vajaduspõhist tahab saama hakata, siis ta peab oma tüdrukuga abielluma. Edasi viisid me jalad bussi, kus ma maandusin eelviimasele pingireale ja jäin koos Petsiga ootama hetke, kui bussil käsipidur maha läheb.

“TSSSsssssss….” tegi mu õllepurk ja teekond oli alanud.

Ma veel ei teadnud seda, kuid üks mu purkidest oli otsustanud lekkida. Niisiis oli see see üks kord kui mu vahetusriided olid juba enne algust kõik määrdunud ja ma pidin kogu nädalavahetuse samu riideid kandma..

Mõned tunnid (ja üks burksipeatus kus kõik minu järgi 10 minutit ootasid) hiljem jõudsime Roostale. Koht iseenesest oli päris ilus, kuid seal on üks kriitiline viga. Selle vea juurde tulen ma hiljem. Majutus oli mändide all neljastes majades. Sisustus oli 5+, kuid kraanivesi oli üsna vilets. Ja kui magama minnes jalad märjaks hakkasid saama, siis võis julgelt ümber pöörata, sest meri tuli vastu. Peagi hakkas pihta sissejuhatav sessioon, mille lõpus me kuulasime Kaarel Orviku tegemistest-toimetamistest ja vaatasime Jacques-Yves Cousteau filmi ‘World Without Sun’. Ma ei kujutaks ette kui ma ise peaksin kuu aega vee all elama, isegi tänapäeval mitte. Õhtu jätkudes läks diskussioon joomine edasi rebaste urgu majas number 3. Oma elamise kaitseks hakkasid nad ringi käima et hinnakirjast ette lugema, palju mille lõhkumine maksab. Sellest hoolimata jättis üks kauge külaline neile trepi peale ühe (mitte nii) meeldiva kingituse.

Nagu alati, on hommikuseks vedavaks jõuks soov hommikust süüa. Sellele järgneval sessioonil, mis muide oli kõige huvitavam kõigist, oli osalejaid vähem kui hommikusöögil. Huvitav kas inimesed magasid pohmakat välja.. Lõunasöögiks olid kõik jälle ellu ärganud ja pealelõunasel ekskursioonil osaleti täies koosseisus. Ekskursioon viis meid (vist) Veskijärve kanti, kus me kuulsime jääajajärgsest rannajoone arengust ja veel kuhugi, mille nime ma ei mäleta. Peale neid ilusaid ja huvitavaid loenguid viis Tavo meid poodi, et õllevarusid täiendada, kuid (käi perse) Krissu segas mu imelist mõttelendu ja ma ostsin endale sassi kuuspaki asemel ühe pooleteisese gunnari. Õhtusöögist kohvipausini ma tutvusin oma majanaabritega. Õhtune sessioon lõppes saunas. Saun on ühe puhketalu kõige olulisem koht, kuid ometi polnud nad sellega hakkama saanud (vähemalt eesruum oli korralik). Keris nägi suur ja ilus ja kivine välja, kuid korraliku soome sauna asemel oli meil mingi märg ja palav tuba. Sellegipoolest saime saunamõnusid nautida. Kirusime, aga nautisime. Ja nagu juba traditsiooniks saanud oli (alates eelmisest õhtust), läksime rebaste majja number seekord-vähem-kui-3. Ning nagu juba traditsiooniks saanud oli (alates eelmisest õhtust), ronisime teisele korrusele jooma.

Kuid nagu juba traditsiooniks saanud oli (alates eelmisest hommikust) vedasime me end hommikul peamajja eelkõige hommikust sööma. Pühapäevahommikune sess oli veel vaiksem kui laupäeval ja nagu ikka, tulid inimesed alles lõunasöögiks. Päeva ja sügiskooli viimaseks loenguks oli Kalle Olli lemmikteema – ränivetikad. Põnevad olid nad tõesti. Ja siis oli aeg lõppsõna kuulata. Vaene väike Hanna tegi nii kurva kõne, et kui ma eestlane poleks, siis oleks ma kindlasti nutnud. Kuna ma aga olen eestlane, siis ma ületasin ennast ja kallistasin teda oma vaimusilmas. Järgnesid ühispilt, koti pakkimine ja bussi peale ronimine. Natuke naljakas oli, et enne väljumist inimesi ei kontrollitud, kuid kes maas see maas. Tagasiteel läksid jutud pidevalt lapsepõlvele või beebidele (kaasa arvatud surnud beebidele) või muudele suhteliselt sarnastele teemadele. Kodus aga tuli mul kõige magusam uni üldse.

Kooliaeg, oh kooliaeg… ehk jälle see Luha

29. augustil algas järjekordne ülikooli aasta, millele andis avapaugu esmalt LOTÄ avaaktus, kus rebased kohtusid esimeseks keemia aluste legendaarse õppejõuga. Kahjuks Leho oli see aasta välislähetusel, kuid vähemalt sai ta kõva aplausi tutvustamise ajal. Isegi Burk kommenteeris, et ÖMI instituudil on vanemate tudengite kohalolu suurem kui teistel, võiks arvata, et paljuski on see meie töö.

Seekord oli saagiks 20 (?) gekot, kelle seas on märgata suuremat soolist võrdsust kui eelmine aasta ehk seekordsete rebaste seas on 9 isast ja 11 emast isendit. Kevadel toimub järgmine kordusloendus.

Aktusele järgnes Hurda kuju juures pildistamine, tuvumine Lembitu Konsumiga, kus rebastel ei olnudki huvi poodi minna ja alkoholi või jäätist osta, ja lõpuks jõudsime Chemikumi.. Chemikumis toimus kõik nagu ikka – Kalle pidas kõne, vanemad pealtkuulajad tegelesid Luha konditsiooni saavutamisega, rebased said särgid, määrati ametisse uus taararebane ehk see aasta on meil Taara Kabel ja toimus esimene tuutoritund. Erinevalt varasemast jäi toimumata Chemikumi ringkäik, küll tehti tiir 3. korrusel.

Õhtul oli traditsiooniline Luha pidu, millele eelnes Kalmistu paljandi uurimine, onu Devoni tegevusest kuulmine ja muidugi ja Henrik Bekkeri haua korrastamine, kus oli muidugi ka lühike tutvustus, et kes prof. Bekker oli ja miks ta meile nii oluline inimene on.

Rebaste loendus Luhal jäi kahjuks minule vähe segaseks – neid oli ju palju ja lisaks oli süü ka keemilisel ainel – CH₃CH₂OH, aga neid oli piisavalt. Matkal näitasid teed juba lõpetanud geoloogid Siim ja Kalev. Poole matka peal ühinesid ka Ä. ja Pets (Suur). Tegemist oli jällegi hea Luha aastaga, kus kuiva jalaga ei pääsenud keegi, sh keskmiselt oli rebased vööni Emajõe luha materjaliga kaetud. Raskust lisas poole matka ajal sadama hakanud vihm ning vahepeal ka tugev äike, mis põhjustas kerget ujutust ka Tartu linna tänavatel. See muutis ka tule üles tegemise katsumuseks, sest kõige tugevama vihma ajal oli tarvis üles saada lõke, mis oli edukas. Kuuldavasti oli ühele rebaseneiule see parajaks katsumuseks ning esimene langeja pages kiirelt peale lõkkeplatsile jõudmist.

Õhtul said rebased ennast tutvustada ja sotsialiseeruda vanemate kohalviibijatega. Esimene taarakott elas ka üle Luha matka, kuid järgmiseks päevaks oli see läinud, aga pole hullu, sest uus kott on olemas.

Vahepeal ühinesid meiega ka mõned bio-ökoloogid ja õhtu lõpus külastati ikkagi Zavoodi. Küll hetkel on toimetusele teada kui paljud järgmine hommik Kalev Tarkpea loengusse jõudsid.

Kui veel päeval ütlesime, et toimub Luha pidu, mis võis nime saada prof. Artur Luha järgi, siis vast hommikuks (kui just mitte juba õhtuks) mõistsid rebased, et nimi tuleneb siiski Emajõe luhast ja prof. perekonnanimi on vaid kokkusattumus.

L.

 

 

 

Omik* – Konkurent?

Tundub, et geoloogia blogimaastikul on tekkinud TÜ geoloogi blogile konkurent, Eesti Geoloogi näol. Võib-olla see edendab järgmist blogipidajat asja tõsisemalt võtma – või jätkata varasemat joont.

Aga igal juhul võin teha blogimaastiku uustulnukale reklaami:

Eesti Geoloog on sotsiaalmeediakanal, mis asub avaldama olulist ja huvitavat infot teemavaldkonnast, mis pahatihti (teatavatel ajaloolistel põhjustel) kutsub auditooriumis esile ninakirtsutusi – ähh, saadana geoloogid, tahavad jälle kuskil koppa maasse lüüa… Kas, kus, kuidas, miks ja kui palju geoloogid seda ise tegelikult teha tahavad, saategi edaspidi lugeda Eesti Geoloogist, sest siin kirjutavad, kõnelevad ja näitavad erinevaid pilte (nii liikuvaid kui liikumatuid) just Eesti geoloogid ise. Üritame olla asjalikud ja käsitleda teemasid, mis ühiskonnas parasjagu olulised on, hoides pigem tasakaalukat ja teaduslikku joont. Aga nagu Krokodill Genal, kes töötas hommikul üheksast õhtul viieni loomaaias krokodillina, aga ülejäänud ajal lustis koos Potsatajaga, jäädes samas siiski krokodilliks, on ka Eesti Geoloogil oma lõbusam pool. Kuid seegi on vähemal või rohkemal määral geoloogiaga seotud. – Eesti Geoloog

Kui tutvustus tundub piisavalt atraktiivne, siis võib üle vaadata ka asjalised:

Kes on Eesti Geoloog?

Teaduslik geoloogia — Marija Dmitrjeva, Lauri Joosu ja Hanna Raig
Maavarad –Hardi Aosaar ja Henri Kersna
Loodusgeoloogia — Mare Laan ja Katrin Kuslap
Keskkonnageoloogia — Kristiina Kebbinau, Siim Nirgi ja Siim Tarros
Geoloogide töö ja persoonilood — Aivo Averin ja Sander Olo
Varia — Henri Kersna ja Sander Olo

Tuttavad nimed, huvitavad teemavaldkonnad – miks mitte hakkata lugejaks? Geoloog seda igal juhul teeb, tee sinagi!!

Tekkis huvi, jah? Kliki lingil ja jõuadki kohale.

https://eestigeoloog.wordpress.com/

L.

~16 tundi veel

Töö käib ka mikroskoopia labori kõrval olevas doktorantide ruumis.

Kell: 23:40, Chemikumi 3. korrusel on 3 magistranti, 1 baka tudeng ja 2 doktorandist juhendajat.

Will we make it?

Does rock sound yummy? – Oh, yes indeed.