Oli 7. september, kell oli saanud seitse ning kogunemispaigaks seekord Tiigi 14 ühikas. Üheskoos võeti ette jalutuskäik Tartu linna vahel, et tutvuda veel lähemalt uute rebastega, täpsemalt nende urgudega. Sel korral on meenutusi igast urust!
Markus: Daniel helistas mulle mingi kella 19 paiku ja ütles, et lähme retrole. Ütlesin, et ei viitsi täna, homme Tallinna jne ja siis ta ütles, et: “Aa me juba su maja ees ootame”. Siis ma mõtlesin, et okei, kuidas nad teavad, kus ma elan. Vaatasin aknast välja, seal oli mingi 20 inimest ja siis ütlesin, et ok ma tulen, anna 5 min. Alla jõudes öeldi, et me tulime sulle külla. Siis ma olin suht kohkunud, aga lasin sisse. Sees külastati meeleldi wc-d. Kuna mul on suht väike korter, siis terve korter oli inimesi täis, ma olin köögi osa pool ja vastasin nende küsimustele. Siis läksime edasi Marko juurde.
Marko: Rebaseurgude külastus tuli mulle täieliku üllatusena. Eriti veel selle tõttu, et ma magasin sellel hetkel, kui nad mulle ukse taha ilmusid. Ma ei saanud mitte midagi aru, kui ma ukse avasin ja nägin koridoris 5 inimest. Aga see polnud veel kõik, sest järgmise hetke jooksul valgus mu eluruumidesse umbes 20 inimest ja mul oli klots nii koos, et ma tahtsin küsida: “What year is it?”. Tuli välja, et nad olid mu ukse taga tükk aega prõmminud ja ma avasin ukse just sellel hetkel, kui nad ära hakkasid minema. Ausõna, kui ma magan, siis võib korteri tühjaks ka varastada. Õnnelik juhus, et ma läbi une kuulsin seda. Päris šokeeriv sündmus oli, aga tagantjärele mõeldes ülikõva. Sain mingit nodi ja vastanud mõnedele küsimustele, liikusime me edasi Mordorisse, Hille-Riini ühikatuppa. Maja näeb väljast päris hea välja, aga sisse minnes on tunne, et keegi süstib nurgataga parasjagu natuke liiga palju fentanüüli endale veeni. Ma poleks imestanud, kui kuskilt keldripoolt oleks kuulda olnud kellegi karjeid.
Hille-Riin: Ma pidin sõbraga tegelikult algselt kokku saama ja olin teisel pool teed Konsumi vastas, kui märkasin Maritet ja temaga oli mingi kamp ka kaasas. Ma ei julgenud väga vaadata nende poole, mõtlesin, et äkki on jälle mingi ala Luha taoline pidu, ja sõbraga oli ka juba kokku lepitud. Nõme samas oleks olnud ära öelda ka neile ja siis ma läksingi edasi, aga üks vanem geoloog sõitis rattaga järgi mulle ja ütles, et nad tulevad mulle külla ja eks ma veits segaduses ja üllatunud olin. Arvan et teised said ka šoki, kui Narva mnt 89 seest nägid, aga kuna see oli väga tore üritus ja tahtsin ka ikka need ilusamad ühikad oma silmaga üle vaadata ja hiljem patja nutta, et ma nii koledas ühikas elama pean, siis ma lükkasin sõbraga kohtamise edasi hilisemale kellaajale ning läksin ka kaasa.
Imre: No põhimõtteliselt, ma otsustasin mingi 1 tund varem, et täna ma puhkan, ei saa kellegiga kokku jne. Läksin 2 sõbraga lihtsalt alla ping pong mängima. Järsku vaatan chatti, et Marko ja Markus küsivad, kus olen ja siis lõpuks Marko helistas ja ütles, et nad on mul ukse taga. Ma alguses mõtlesin, et kuidas ja siis mõtlesin, et miks. Lähen mina üles, eeldan, et Marko ja Markus seal kahekesi ootavad. Noooooope. 20+ inimest tuimalt tahavad külla tulla. No eks ma lasin nad sisse nagu viisakas inimene ikka, ütlesin oma toakaaslasele, et nüüd on kellad ja vastasin rõõmsa Stefi küsimustele. Aa ja vahepeal tuli kuri majajuhataja ka rääkima, kuna soovis vist ühineda potentsiaalse peoga. Sealt liikusime edasi Raini juurde.
Edasist õhtu käiku meenutab Imre.
Raini ukse taha pääsemine ei olnud kuigi keerukas. Rain ise hiljem ütles, et ta peaaegu isegi ei avanud ust ja oleks rahulikult oma õhtut edasi nautinud. Aga õnneks ta avas ja eks me sadasime kõik sisse ning avastasime, et tal tüdruk külas. Ei imesta, miks ta ust ei tahtnud avada. Aga õnneks kõik oli okei ja igaüks sai ühe krõpsu. Rain ilusti konkreetselt vastas küsimustele ja liikusime edasi. Rain võttis tüdruku ka kaasa.
Järgmine ohver oli Gloria, kes oli täiesti sisse laskmise vastu, ta üldse ei tahtnud kedagi sisse lasta. Põhjuseks see, et kell oli palju ja ta toakaaslane tuli just pesemast + nad tahtsid ise edasi peole minna. Aga lõpuks lasti meid sisse ja seal vastas Gloria juba traditsioonilistele küsimustele ja näitas meile Craniumi. Ta toakaaslane muidugi ootas, et me ära läheksime ja ega me väga kaua ei olnudki.
Sealt edasi läksime kõik koos Piro parki, kus natuke joodi, räägiti juttu ja jagati kasulikku infot (keemia alused). Sealt liikusime Zavoodi, kus ka räägiti juttu ja lõpuks läksid kõik tagasi oma kodudesse.
Eelika
Geoloogi blogi 