MTA praks 2016

30. mai hommikul sai alguse järjekordne MTA välipraks, kus osalesid seekord gekod, bioloogid ning 2 ökoloogi. Juhendajad olid endiselt Kalle ja Pets (Suur) ja nooreminstruktorid Tavo, Pets (Väike) ja Liina.

Inimesed bussi pakendatud alustasimegi teekonda Eestit avastama. Esimene suurem peatus oli geoloogide ja eriti paleontoloogide meeliskoht – Kalana karjäär. Aga mis seal Kalanas siis nii erilist on? Siluri vanusega lubjakivid, vahepeal veidi dolomiidistumist ja ei midagi muud ju? Ilmselt iga Kalanat külastanud tulihingelise geoloogi vastus oleks nende küsimuste peale üsnagi suure reaktsiooniga. Kalanat võiks pidada lagerstätteks, sest seal on säilinud varased taimefossiilid ja üsna hästi, lisaks on seal muidugi tüüpilisi brahheopoode, nautiloide jm fossiile, mida on terve Põhja – Eesti täis.

Muidugi rääkis kohapeal kõigest sellest Ä. isiklikult.

Lisaks võib seal fossiilidest leida ka kalu, mida siiamaani pole veel leitud; kuid mine tea – praksis leiti fossiil, mis võiks olla mõne lõuatu peakilp. Eks spetsialistid teavad paremini, mis see lõpuks oli.

Aga see pole veel kõik – Kalanas leidub mineraalidset püriiti, barüüti, suureteralist kaltsiiti, erinevadi ränimugulaid (isegi kaltsedoni), muusugust raua mugulaid ja seal kandis leidub ka sfaleriiti ja galeniiti. Igal juhul on see täis kõiksugu huvitavaid mineraale ja fossiile lisaks sellele “valgele kivile,” mis seda ümbritseb. Ilmselt nii mõnigi leidis sealt esimese kivi, mis ta endale kotti pani (ja kodus avastas, et miks tal oli vaja see kaasa võtta).

Esimesel päeval võtsime kohe ka puurid välja ja hakkasime viirsavi jahtima. Esimeses kohas sai näha küll ilusaid stiilinäiteid puurimisest, kuid viirsavini ei jõudnud ning otsustasime parema koha valida.

Teatavasti on viirsavi nahale väga hea, millest tulenevalt sain avada enda ilusalongi. Nii mõnigi soovis enda nägu saviga määrida, et nooruslikum välja näha, kuid mõni jooksis savi eest minema. Ei saa mina neist aru. Lisan ka pildi rahulolevast esimesest kliendist avatud ilusalongis.

Esimese päeva viimane suur peatus oli Kallastel, kus saime Devoni liivakivist otsida rüükala soomusied ja ja hambaid. Mõne tükikese suutsime ikka leida. Aga palentoloogia ongi piisavalt keeruline, et see ajab segadusse ka vanemaid, kes sellega ei tegele.

Õhtul jõudsime Kauksi randa, kus nii mõnigi kasutas võimalust ning käis Peipsis ujumas, kuid samal ajal kui esimesed vette hüppasid panid mõned enda telki/võrkkiike üles ja algas söögi valmistamine. Õhtul tehti teed ning avastati inimeste nimesi, sündisid ka esimesed hüüdnimed, käis laul ja kitarrimäng ning tutvuti uuesti juba vanade tuttavatega.

Vastupidiselt enamikule tudengitele olid mõned vanemad magamiskoti Peipsi ranna äärde maha pannud ja sinna vajunud – kes ikka viitsib peale tee joomist veel telki üles panna või kile alla pugeda.

Teisel päeval külastasime esmalt Illukas vaatetorni, sõitsime läbi Iisakult, mille lähedal asub ka koht nimega Vaikla, mis minule sai sellel aastal eriti eriliseks, kuna seal puuritud puursüdamikku kasutasin enda magistri töös.

Väike kõrvalpeatus oli Kuremäel, kuhu juhendajad ähvardasid kohe naissoost tudengid maha jätta, kuna seal asub nunnaklooster. Kahjuks või õnneks sinna kedagi maha ei jäänud, kuid püha veega pesti enda pead ning täideti veepudelid. Olime väga pühitsetud.

Edasi sõitsime Udria pangale, küll esimesel katsel ei õnnestunud õiget kohta tabada. Teine katse õnnestus. Kalle rääkis seal nii Balti klindist, setetest, mis selle klindi moodustavad ja mida seal näha on ja muidugi rändkivimitest, mis rannale pidama on jäänud. Muidugi teavad nüüd kõik, kuidas eristada graniiti ja rabakivi, gneissi ja mis teeb eriliseks pegmatiidi. Tagasiteel vaatasime raua voolamist.

Muidugi külastasime ka Kukruse mäge, kus ka veidi puurisime, et kätte saada õli. Mäel oli näha ka väävlit.

Vaatasime ka põlevkivi tööstuse pärandit, mille on meile jätnud II Maailmasõja eelne kaevandus, kui tootmise jäägid juhiti jõkke ja tänaseks on see pigina settinud karstialale.

Õhtuks sõitsime geoloogidele vägagi tuttavasse kohta – Arbaverre. Õhtul sai sauna, sai laulda ja Loobu jões ujuda.

Kolmanda päeva alguses oli esimene peatus seal samas Arbaveres, kus võeti välja osake puursüdamikust ja Kalle seletas erinevate lubjakivide tekkimist ja õpetas noori puursüdamikke kirjeldama. Geoloogid saavad seda aasta pärast kindlasti uuesti õppida.

Edasi veetsime terve hommikupoolikeu erinevates karjäärides, vaatasime põlevkivi ja lubjakivi. Nägime ära ka kaltsiidi soone, kus oli ka püriiti. Meil õnnestus olla karjääris ka ajal, kui käis lõhkamine, mis saadi nii pildi kui video peale. Oli ikka võimas küll!!

Lõunapausil uurisime ka geofüüsikat. Küsimus, millele näitab Kalle ning mida see tähendab?

Peale lõunat vaatasime üle ühe rändkivi, kuhu otsa seekord ei ronitud ja kõrgus jäi mõõtmata.

Päeva lõpetas Viru rabas käik ja seal toimunud puurimine. Suutsime kätte saada gaasi ja seda põletada. Kahjuks jäi küll postimehe esikaanele jõudmata pealkirjaga, et geoloogid käisid fosforiiti uurimas. Äkki järgmine kord õnnestub.

Õhtul jõudsime Pärispea poolsaare tippu, kus julgemad said ka Soome lahes ujumas käia, veits jahe oli, aga täiega mõnus. Õhtul toimus ka õlleorienteerumine, kus osalesid Klaabu, Kusti, President koos abilistega ja seeniorite (ja geoloogide) esindaja Liina. Võistlus ikka tavaline – oli vaja joosta pudelini, see tühjendada, 10 tiiru teha ümber pudeli (käsi pudelil ja pudel maas) ja tagasi starti joosta. Petsi arvates favoriit olnu küll võitu koju ei toonud. Võitis Klaabu, teine koht Liinale, kolmas Kustile ning viimasena jõudis finishisse Presidendi tiim. Kuna auhindu oli vaid 3, otsustati seenior auhinnata jätta.

This slideshow requires JavaScript.

Neljandal päeval käisime Jugala jäga (või Jägala juga) vaatamas. Enamik kasutas võimalust ületada jõgi ja seejärel joa alt läbi tulla. Oli tore. Muidugi valvas juhendaja, et keegi ei kukuks ja kõik ikka elusalt teisele poole jõuaksid.

Käisime ka fosforiidi fenomeniga tutvumas ning külastasime Ülgase koopaid. Äkki võttis ka mõni tudeng endale tükikese maavara, mille uurimine oli veel hiljaaegu keelatud. Muidugi pidas professor pika loengu Eesti fosforiidist ja selle probleemidest, millest üks on diktüoneemaargilliit  ehk graptoliitargilliit kilt, mis teatud tingimustes süttida.

Päeva lõpetas Borealis borealis lubjakiviga tutvumine ja sellele järgnenud eksprompt ujumispeatused ning Võrtsjärve ajalooga tutvumine.

Õhtuks jõudsime Matsi juurde Karulasse, kus juhendajate kurjad sõnad ja väikeste liialdustega jutt suutis geko härrasmehed küll üsna ära hirmutada, mis vallandas ka küsimuste laviini.

Aga pole hullu, õhtu lõppedes saime ikka kõik koos unelaulu laulda. Millegipärast see kõigile ei olnudki meelt mõõda.

Viimane päev tutvusime Karula kõrgustikuga, sõitsime läbi Haanja ja käisime Rõuges puurimas, et kätte saada soorauda. Puurimine ei olnud väga edukas, aga sooraua saime kätte. Muidugi oli ka seal vaja ennast vette kasta, sest tegemist oli palava päevaga.

Edasi vaatasime üle ka Hinni kanjoni ja külastasime Võru. Lihtsalt tähelepanek, et mina nägin praksi lõpus noorem välja kuna Võrus küsiti minult esimest korda dokumenti. On ikka tore 🙂 .

Peale lõunat käisime Tabina liivakivikarjääris, kus oli esimeseks oht vihma saada, kuid äikesepilved suundusid teises suunas. Paljudele valmistas rõõmu liiva hüppamine ja nii tekitada suur osakeste liikumine. Let’s do it again!!

Veel käisime Meenikunno rabas puurimas, ka seal õnnestus gaas kätte saada, samamoodi õnnestus kätte saada põhi. Puurijaid oli nii mitmeid ning puurijate hulgas soolist eristamist ei tehud – aga polnud ka valikud, sest meessoost isikute osakaal oli väiksem naiste omast.

Peale puurimist käisme Valgjärves ujumas – sai ju rasket tööd tehtud.

Viimane peatus oli Ilumetsa meteoriidikraater, kus jutuajamine käis väga kiiresri – võimalik, et tegemist oli lausa ühe lühima Ilumetsa peatusega läbi MTA praksi ajaloo. Võib-olla siiski mitte, aga kes seda ikka teab?

Siin me oleme (pildilt puudu juhendajad Pets ja Kalle):

Reede õhtul jõudsime lõpuks Tartusse tagasi, kus oli sadanud. Hiljem saime info, et seal tuli lausa äikest ja rahet. Aga egas muud midagi, kõik kivid ja asjad said bussist välja tõstetud, varustus laborisse tagasi ja igaüks oma teed. Kellel lõppes sellega õppeaasta, kellel oli veel Topo või muu praks veel ees. Minu poolt aga kõik.

Pildid on võetud Tavo kollektsioonist:
https://picasaweb.google.com/112424810661723360882/6292028642729308721#

Ja praksi ametliku forograafi Liisi klõpsude hulgast:
https://drive.google.com/folderview?id=0B7ehSlFX7asbLUt2N2dHbnJvSDA&usp=drive_web

Väike toimetuslik teadaanne ka. See on kindlasti minu viimane postitus tudengina, loodetavasti ka minu viimane postitus üldse. Viimased 4 aastat on blogitoimetuses valitsenud monopol ning saite vaid minu visiooni sündmustest lugeda. Aitab küll. Homsest saab läbi minu tudengipõli ja seega oleks vaja ka uut blogi kirjutajat. Ainuke tingimus on, et inimesele kirjutada meeldib, on võimalus teha pilte ning osaleb aktiivselt üritustel. Tundsid enda ära? Kirjuta, helista, joonista ja ennistangi ametisse (ehk mõtlen välja, mis see parool oligi).

Ning blogis on jälle üks milestone ületatud – tegemist on blogi 250. postitusega.

Toredat suve!!

Liina

 

 

 

 

 

 

 

 

Tšehhi 2015

See oli päev peale Luha pidu, kell 7 hommikul kui 2. aasta magistrandid asusid teele Tšehhi suunas. Väljaminek viibis vähe, kuna paar inimest magasid sisse, aga õnneks said kõik autosse ja sihtpunktiks oli Tšehhi – Praha.

Peaks mainima, et esimene päev oli tore teleportatsioon – istud Tartus bussi, paned silmad kinni ja ärkad üles juba Lätis, suled silmad uuesti ja oledki Leedus. Seejärel ärkad üles Poolas, suled uuesti silmad, aga oled ikka Poolas… ja endiselt Poola. Päeval oli nii mõnelgi veel kotis Luhast üle jäänud alkohoolset jooki, millega sai enda pead parandada või oli lihtsalt Eestist midagi kaasa võetud selleks puhuks.

Poola, see tore maa, mis toodab torumehi tervele maailmale ja siis tuleb küsida, et mis kujulised vorstid seal ka on? Ikka torukujulised. Eks need toruvorstid toitsid meie seltskonda Lätist Poolani terve päeva. Õnneks või õnnetuseks jõudsime Varssavisse küll õhtuhämaruses, kuid Kesk-Euroopas oli sel ajal kuumalaine, ehk õhtul 10 ajal oli väljas endiselt 29 kraadi, kohutavalt palav võrreldes hommikuse sombuse Tartuga. Koheselt avastasime ka Poola toidupoodi, kus nii mõnigi leidis odavat alkoholi ja puuvilju. Üllatuslikult oli vesi kõige raskem asi, mida otsida, sest valik oli suur ja palju oli magusat, gaseeritud või lihtsalt mingi kahtlase maitsega valikuid. Õhtul saime juba degusteerida kohalikku toitu ja jooki. 

 

Teine päev alustasime sõitu Varssavist ja jõudsime Tšehhi, kus meie ööbimiskohaks oli Praha lähedal asuv väike asula(?) Bezdéz. Tore väike kohake kunagise vulkaani all, mille otsas on vana linnus. Esimene päev vaatasime juba mäest üles ja oli kindel plaan see loss ära vallutada. Kuigi kõige suurema tähelepanu sai esmalt kohalik pubi, kus kõigi üllatuseks sai maksta vais sulas. Aga õlu maksis 30 kohalikku ehk veits üle 1 euro. Õllejoojate paradiis indeed! Aga paar pilti meie ööbimiskohast – meil oli bassein ja grill ja pesumasin ja korralik köök ja teler ja lauamängud ja… Tõsine luksus ikka!!

Esimene päev Tšehhis oli tutvumine Prahaga. Esialgu käisime kohalikus ülikoolis Geoloogia osakonnas, kus Petr andis meile kiirkursuse Tšehhi geoloogiasse. Sealt läksime botaanikaaeda, kus oli ka geoloogia osakond, kus olid eksponeeritud erinevad kivimid eri Tšehhi osadest. Ja kui Eesti geoloogia tundus raske, siis Tšehhi on korralik segapuder. Panen Tšehhi geoloogilise kaardi siia juurde, et seda demostreerida ja sellega ma geoloogia osa enam-vähem ka lõpetaks.

Ülejäänud päev Prahas oli vabakava ja seltskond jagunes kiiresti kaheks – õllesõbrad ja veininautijad. Mina oli veiniseltskonnas, sp pildid ka sellest seltskonnast. Õllesõbrad läksid kiresti pubisse ja sealt edasi – 6-7 vms pubi said ära külastatud selle ajaga. Veinisõbrad läksid esmalt veinipoodi, seejärel leidsime väikse siidripoe ja tutvusime Praha vaatamisväärsustega (ja liiklusmärkidega).

Aga kõig toredam koht, mille leidsime oli Trilobiidi restoran, kus käisime värkendavat jooki nautimas. Siinjuures mainin ära, et ärge sealt jäätisekokteili küll ostke.

Alates teisest päevast õppisime ka geoloogiat. Kui mina veel esimene päev proovisin kirjutada Eesti keeles, siis mingi hetk loobusin ja eks meil kõigil võis see konspekt oli segu eesti-ingilise-tšehhi keeltest. Eriti meeldis see, et kohalikud terminid kohanimed on igas kohas suhteliselt erinevalt kirjutatud ja lõpus esinevad lihtsalt mingid lühendid, millest v-b enam arugi ei saa, aga siis tundus hea mõte olevat. Siinjuures siis väike valik pilte Tšehhi geoloogiast. Kui Ailar veebruaris vms tagasi tuleb, siis äkki ta on nõus pikemalt rääkima.

Kellel tekib suurem huvi geoloogia ja piltide vastu võib konsulteerida minu või kellegi teisega, kes selle reisi kaasa tegi.

Veel tuleb ära mainida, et süüa sai hästi, burgerid olid väga head ja degusteerisime ka odavat tekiilat… Pildid räägivad enda eest..

This slideshow requires JavaScript.

Selle Bezdéz’i kindluse vallutasime ka ära,

This slideshow requires JavaScript.

Ja muidugi ei saa mainimata jätta viinamarju, mida saime natukese võtta tee äärest.

Tundub, et ongi kõik sellest reisist. Kokkuvõttes geoloogia oli ilus ja huvitav, alkohol oli odav ja Ailarile meeldis see niivõrd, et tema meiega tagasi ei tulnudki.

Ja kui Krissu (minu suur eeskuju blogimises) kirjutas aastaid tagasi, et enne Saksamaad polnud midagi pildistada, siis võibolla nüüd saab ümber lükatud selle ja leidsime, et on ikka midagi pildistada 🙂 .

L.

Geofüüsikaliste uurimismeetodite välipraktikum

Peale kaardistamise praksi (loe:kaevamisõpetuse) sai nädala puhata, jaanipäeva nautida ja siis tuli uuesti välipraksi siirduda. 29. juuni hommikul alustasid Chemikumi eest sõitu 4 julget sh 2 õppejõudu, Triinu tuli ise 1. peatuspaika ja Tavo lubas ühineda õhtul, seega esialgu oli võrdselt ära jaotatud – ühe tudengi kohta üks õppejõud.

Retla rabas oli peatuspaik, kuhu jätsime bussi. Seal jaotatusime Edgariga õppejõudude vahel võrdselt ära. Edgar jäi Argoga rabasse radardama ja Triinut ootama, kuid mina läksid JP-ga magnetvälja uurima. Muidugi oli küsimus, et kas lõunasöök ja vett on kaasas? Tudengitel oli ettenägelikult maitsestatud vett ja midagi söödavat, kuid õnneks õppejõud olid valmistunud.

Bussi juurde panime ühe magnetomeetri üles, mis stabiilselt hakkas välja tugevust mõõtma, teine anti minule ja nii jätsime radardajad rappa ja asusime teele. Muidugi enne minekut tuli mul kõik metallist esemed eemaldada naq käekell ja päikeseprillid, aga ka vöö jm. Oleks hommikul vaid seda teadnud…

Eesmärgiks oli jõuda välja maanteeni, ~12 km jalutuskäik. Radardajad pidi ära tegema ~poole platsist, et ülejäänud pool teine päev teha, lisaks oli vaja ka rabas natukese puurida. Magnetvälja tugevuse mõõtmine polnudki väga raske ülesanne – tuli vaid “latt” maha panna, ise natukese eemale seista ja kõhu peal oleval elektroonikakomponendil nuppu vajutada. Seejärel tuli ka GPS seadmesse punkti koordinaadid sisestada ja edasi liikuda. Taoline tegevus kordus iga ~100 meetri tagant. Käimine oli mõõda teed, vaid esialgu otsustasime lõigata ja üle põldude minna, sealjuures sai kasutada “teid”, mis kaardi peal olid olemas, kuid looduses oli veits keeruline neid üles leida – õnneks see oli vaid alguses. Lõunaks olime maantee ääres, aga kuna teadsime, et radardajatel läheb kauem, siis otsustasime tööülesandeid vahetada ja edasi minna. GPS kaardi järgi saime käia  vee peal, sest kaart näitas jõge sinna, kus tegelikult oli tee, mis oli jõe ääres. Kohaliku poe juures tekitasime elevust ja tundsin ennast vaatamisväärsusena, kui kõik mõõdakäijad silmitsesid mind pingsalt. Ületasime puutöökoja ja käisime mõõda vaikseid külateid, kus peamiselt saime häirida kohalikke koeri.

Samal ajal said radardajad nautida päikesepaistet tolmavas rabas. Triinu sai natukese palju päikest, kuid härrasmehed päästsid päeva. Argo ja Edgar vedasid vahetustega radarit ja Triinu oli ITi-naine.

Vahepeal sai omavahel ühendust võetud ja leppisime kokku, et mõõdame magnetvälja edasi kuni raba saab puuritud. Lõpuks kui olime juba lõpusirgel ja paar punkti vaja veel teha, saime kõne, et baas on maha võetud ja meile tullakse järgi – räägime perfektsest ajastusest?

Õhtul sõitsime Arbaverre ja õhtu kujunes naq ühes välipraksis ikka. Meiega ühines ka Tavo, kes kuulis esimese päeva töödest. Kõige tähtsam on siiski pildil nähtav ämblik – nimelt suutis siidrikorki (tühja) roninud ämblik ennast purju juua, seepeale endsime talle veel siidrit korgist. Peale seda tuigerdas ämblik laual ja proovis niiti laiali laotada, aga ta ei olnud väga edukas ja lõpuks oli sunnitud lahkuma, kui ta telefonide peal hakkas liialt mugavalt end tundma.

Kännu ämblik

Õhtune kärusõit

Teine päev oli üsna identne esimesele, ära vahetada vaid tööülesanded. Kui Argo läks Tallinnasse doktori kaitsmisele, siis teised läksid välitöid tegema. Seekord võttis JP kaasa Triinu ning mina jäin Tavo ja Edgariga rappa radardama. Siis hakkas(id) tööle ka fotograaf(id).

Magnetomeetria:

Masina kinnitamine

Magnetomeetria

Ja radardamine:

Kuivus

Igal mehel oma masin

Radardajad

Rabas töö käib

Konsulteering

Päeva lõpetas see, kui rabas hakkas sadama ja pidime baasi maha võtma. Triinu ja JP olid samal ajal päikesepaistes ja neil oli raske uskuda, et meil sajab, küll märjad riided ja vähe puhtam buss olid indikaatorid küll (küll v-b võltsing, et puurima ei peaks).

Õhtul mängisime kaarte ja nautisime lisandiga vee võlusi.

Kaardid

Käib saun ja kaardimäng käsikäes

Say “Cheese”

Kolmas päev vahetasime töö asukohta ja seekord jäid mõlemad grupid üksteise lähedusse – ühel pool teed oli elektromeetria ja teisel pool seismika. Seekord panime masinad ja rajad koos üles.

Elektromeetria:

Kaablid…

Itaallaste masinvärk

Juhtmed

Juhtmestik

Kollektiiv nupulevajutus

Seismika:

Vasara alus

Geofonide ühendamine

Geofonide mahapanek

Seismika kaabel

Operaator Kõps

Seismika puhul pidi juhendaja näitama ka enda remondimehe oskusi, nimelt läks poole töö peal vasar katki! Okei, rohkem oli viga vasara külge kinnitatavas jublakas (tehniline termin ilmselgelt), aga peale tunnist puhkust läks kõik tagasi nii nagu enne oli ja töötas.

Vasara katsetus

Vasaraparandus

Valik pilte siis ka vasardamisest:

Tavo vasardus

Vasardamine

Argo näitab jõudu

Tavo peksab

JP vasardab

Argo vasardab

Kõige tähtsam ülesanne ja arvutis paari nuppu vajutada oli minu ülesanne ja muidugi võtsin endale ametliku fotograafi tiitli ka, Triinu vahepeal konkureeris, kuid õnneks lahenes see ilma konfliktideta. 😀 .

Fotograaf 2.0

Järgmine päev vahetasime tööülesandeid – Triinu ja Edgar vasardasid ja mina ja Tavo olime elektromeetria peal.

Viimane päev tegime kõik koos elektromeetriat üle potensiaalse AP oru, eks tulemused saab siis kui vastav aruanne on valmis.

Juhendaja tööpostil

Aga mis me siis veel tegime?

Sõbrad

Hõivasime Edgari magamistoa/köögi

New look

Muidugi Tuval on võimalus kuulata täpsemalt meie tegemistest ja näha rohkem fotomaterjali. Järgmine aasta magistrandid – minge välipraksi, siis saate aru ka kuidas masinad töötavad, välja näevad ja mida geofüüsika endast tegelikult kujutab 🙂 .

Seniks aga nautige suve, kuni seda veel on ja meeldetuletus – kooli alguseni on vähem kui kuu, kas pliiatsid ja suled on juba valmis? Ranits on ostetud? Kui ei, siis on viimane aeg külastada kaubanduskeskusi ja end kooliks valmis seada.

L.

Geoloogiline (kompleks)kaardistamine ehk kaevame, kaevame ja veel kord kaevame

8. juuni hommikul kogunesid 1. aasta magistrandid Chemikumi ette, et sealt saada veel viimased juhised ja praksiks vajalik varustus – labidad, puurid, muruniiduk ja esmaabipakk (ja muud vajalikku). Chemikumi ees valmistusid ka komplekspraksi sõitjad, kellega koos sai veel vajaminev poest toodud ja seejärel jätsime jumalaga. Praksi esimene ülesanne oli Hermannist läbi sõita ja juhendaja Päärn pidi esmalt enda oskusi demostreerima kraani vahetamisega. Samal ajal oli võimalik Tavol kodust läbi käia ja praksi alguse tähistamisks vahuveini tuua.

Ja nii me lahkusime Tartust – buss inimesi ja varustust pilgeni täis, sihtpunkt oli Käru, Rapla-Türi vahel – ühesõnaga suundusime Eesti keskele. Traditsiooniliselt oli esimese päeva ülesandeks sisse kolida, igaüks pidi endale magamiskoha otsima ja tuli vaadata, mis meil olemas on ja mida ei ole. Poereis, kus tuli endale eluks hädavajalik (loe:alkohol) ja toidumoon muretseda. Esimese päeva ülesanded olid pooleldi täidetud – sai kokku lepitud kohtumine päris juhendajatega aka Mutiga ja kõige tähtsam – kaasas oli 2 uut GPS-i ja tuli selgeks teha, kuidas need toimivad. Iga tüdruk sai endale oma, minul õnnestus saada üks tutikas kaardervärk, mis küll esialgu näitas üles jonnakust, kuid üsna pea muutus olukord rahulikuks ja masinavärk sai taltsutatud (või kasutajad said tööpõhimõttele pihta). Teiseks probleemiks oli gruppide moodustamine – Ä. kohaselt ” eeldan, et naisolevused jagunevad ühtlaselt” said “naisolevused” endale rühma valida. Nooreminstruktor Paiste kohaselt pidime nautima esimest õhtut, kui suudame veel poole ööni üleval olla ja tarbida lisandiga vett. We’ll see!!

Teine päev saime kokku Muti ja Errinaga Geoloogiakeskusest, nägime ära Varbola linnuse ja paljandiga, mis seal avanes.

Seejärel jaotusime kaheks, kus juhendajate eestvedamisel sai töö kätte näidatud. Ega seal midagi keerulist polegi – labidaga auk kaevata, seda pildistada, kirjeldada ja siis auk kinni. Lihtne, kas pole? Kuna grupid olid suured, siis tööjaotus oli väga lihtne – oli 3 kaevajat/puurijat – Päärn, Krissu ja vPets, GPS/kirjutaja – Liina, kaart/kirjeldamine/fotograaf – Marian ja tööde juhataja Irina.

Õnneks jõudsid kõik rabast/metsast ilusasti elusalt välja. Kusjuures Päärna “sõbrad” lehmad olid väiga tuimad ikka – isegi leiva loopimise peale silm ei pilkunud. Väga tuimad ikka.

Õhtul oli vaja veel Türil käia, sest Namiibiast saabus veel viimne praksis osaleja – Kaarel. Juhendaja käsul pidi Kaarel järgmine päev labidamees olema. Veel oli õhtul tarvis käigud paika panna ja selleks tuli kaardilehti uurida (nähtavasti aitas ~95% vesi).

1. päeva lõpuks, kui komplekspraksist Ä. pidi ühendust võtma, oli meil juba kergelt hirmutav sõnum – “Me oleme proovinud amputatsiooni, enda põlema panemist ja elektrišokki.” Nii halvasti see algaski, kuid otsustasime selle teadmise esialgu enda teada hoida ja hoiatavaid signaale ei edastanud.

Esimene päris tööpäev pidi olema kõige pikem. Mina olin koos Edgari ja Kaarliga sp on enamik pilte neist.

    

Saime bussi juures puhata ja bussis magada kuni teised jõudsid. Tore oli näha, et naabrivalve töötab, sest mingi aeg tegin silmad lahti, kui Edgar teatas, et mingi mees vaatab meie aknast sisse. Esialgu halva naljana tunduv ütlus vastas tõele – kohalik tuli uurima, et mis võõras buss see seisab seal, ümberringi tühje majasid – äkki oleme veel vargad? Vastusega, et oleme geoloogid, jäädi rahule.

Õhtused kameraaltööd tähendasid GPS punktide ja vastavate kirjelduste kokku viimist. Oli ikka lõbus töö, eriti kui esialgu nooreminspektor tegi selgeks, et peame vahet tegema liivsavil, saviliival, savil, liival, savikal liival etc. Ja lõpuks oli kõik sorteerimata sete ehk…. ÕIGE! Moreen. 🙂 .

Järgnevad päevad kaevetööd jätkusid:

      

Nagu näha, siis kaevetööd jätkusid, õhtul nautisime seda, kui sai matkasaapad jalast visata, murule istuda ja avada kosutava maitsestatud vee, nooreminstruktor tegi kvaliteedikontrolli ja degusteeris kõike, mida pakutakse. Stabiilsel kõlas “psst”. Pildil on näha ka meie muruniiduk, millega oli tükiks ajaks tegevust.

Muruniidukist niipalju, et esialgu oli see mitte töötav, siis saime ta tööle, natukeseks. Parandustööd ja niitmine käisid käsikäes, probleem oli selles, et masinat seisma ei saanud jätta. Kui ta üks hetk enam tööle ei hakanud ja polnud enam ebavajalikke juppe, mida eemaldada – esialgu sai masinalt kõik ebavajalik eemaldatud – siis tuli pooleks murda sissevõtukanal? (mingi tähtis voolik oli). Ja seejärel kandsime masina maha – see ei hakka enam tööle. Ja teate, mis siis juhtus? Raisk, ta ikka hakkas tööle – ducktape ja superatack parandavad kõike ikka.
Lõpuks saigi vajalik ala niidetud ja muruniiduk korda tehtud. Aga siiski, oleme ju mosse parandamisega karastatud.

Õhtuti jõime teed,

 

Eks iga järgnev päev oli raskema algusega kui eelmine, Marian vast mäletab veel sedagi hommikut – aga tõsi, juhendaja oli lahkunud ja kontrolli polnud enam peal.

Võib-olla kaevete piltidest nüüd aitabki, vanemad teavad isegi, mida tegime ja nooremad saavad seda ise kogeda. Valik pilte ka muust tegevusest.

Nagu näha, siis traditsioonilisi soorolle me ei hinda kõrgelt – me oleme siiski modernsed ja proovime ajaga kaasas käia.

 

Peale Päärna lahkumist, saime vabadust nautida vaid 1 õhtu, sest juba järgmine päev saime kokku Komplekspraksiga – Ä. & co.

Selleks ajaks olime leidnud juba lahenduse kõigile enda probleemidele – amputatsioon. Kui kuskilt valutab, siis vPets oli nõus abilisi aitama – Tavo sõrm, Liina jalg, Petsi pea? (rohke naq 50% pea hommikuti) jm., küll ahvatlevat pakkumist keegi vastu ei võtnud ning kõigi jäsemed jäid alles (küll vaevu).

Siiski mõne sõnaga viimasest tööpäevast, kui senised grupid lahutati osalselt ja asendati puuduvad liikmed 2. kursuse omadega. Mina ja Edgar pidime loovutama Kaarli, kuid vastu saime Gerdi ja Preediku – 2. kursuse kaevemasinad. Minule meeldis see päev kõige rohkem, sest seljakotti tahtis Gert vedada, sest lisandiga vesi oli vaja kuskile panna, kaevetööga tegeles 2. kursus ja Edgar tegeles endiselt orienteerumise, GPS ja praksi kroonika kirjutamisega.

Ka 2. kursus elas ka kaardistamise ilusasti üle.

Käisime ka päikesetõusu vaatamas – päike tõuseb üle vPetsi varba.

Edasi kolisime Arbaverre,

kus Komplekspraksi omad tutvusid puursüdamikega ja magistrandid ootasid Mutti/tegid kameraaltöid

Ja muidugi ei tasu ära unustada kaardimängu,

Eks õhtul toimus see, mis ikka,

Ja lõpuks saime koju, elusalt. Kaval juhendaja, kes enda pooled asjad maha jättis, sai ka need nüüd tagasi, kui mind minema saadeti enda asjadega ja Tõnn lahkelt andis veel Päärna riideid, padja… Aga see selleks.

Grupipildi tegime ka, asukohaks Käru rongijaam

Peagi likvideerin enda võlad ja kirjutan ka geofüüsika välipraksist ning nooremad (vanemad) on kõik oodatud enda kogemustest kirjutama. Täpsemalt ja tsenseerimata versiooni on võimalik kuulata vaid kord – Tuval näeme raisk!

L:

Ellujäämine välipraksis ehk mida õigel geoloogil vaja on

Talv hakkab juba minema ja kevad ikka läheneb, ja ootusärevus on suur, sest lähenema hakkab ka väliprakside ja -tööde hooaeg. Selle hooaja alguse saabumise eel oleks vast mõistlik üle vaadata enda matksaapad ja magamiskotid ja kõik muu, mida vaja võiks minna….

 

Aga mis on see kõik, mida vaja võiks minna?

Selleks, et elu lihtsamaks teha, sai juba eelmise aasta lõpus, jõulupeo ootuses küsitletud Chemikumis inimesi, et mida peab üks geoloog välipraksi minnes kindlasti kaasa võtma ja nüüd, kui on veel mõned kuud aega enda varustus üle vaadata ja vajadusel täiendada, on just õige aeg see nimekiri avalikustada. Turvalisuse (eelkõige iseenda) eesmärgil ja isikukaitsele toetudes ei ole välja toodud inimesi, kelle jaoks nimetatud objekt on esimene/kõige tähtsam asi, mis kotti panna enne välitöödele/praktikale suundumist.

Ideaalse matkakoti sisu:

Termokruus
Trussikud ja sokid (mitte segi ajada Trussikuga – toim.)
Kitarr
Karupüksid
Soolatops
Digikas/fotokaamera
Peno
Saapad
Magamiskott
Primus
Välipäevik
Joogipudel
GPSiga telefon
Georadar/muu vajalik masin
Kondoomid
Padi
Luup
Kirjutusvahend
Pläsku
Lõunamaine
Pangakaart/sularaha
Soojad riided
Võileivad
Šokolaad
Taskunuga
Suitsuvaru
Lemmikkirves

Ja muidugi, mis kõige tähtsam: VASAR JA PIIRITUS!!

PS: Kui miskit nimekirjast välja jäi ja keegi leiab, et see tuleks tingimata siia lisada, siis andke vaid teada.

Kui tekib teine küsimus, et mis järjekorras peaks need kotti panema, siis võimalusi on mitmeid. Võiks ju suuruse järjekorras panna, alustada suuremast näiteks, või hoopis tuleks tähtsuse järjekorras kõik sinna ilusti panna? Mõni targem professor võib õelda, et tähtis on kindel ja (geoloogilises) ajas muutumatu järjekord: Kõige põhjas on sandaalid, siis magamiskott ja peno… Ja edasi, küsite? Rohkem ta ei õelnud, aga võib-olla muude järjekord polegi nii oluline…

Igal juhul vast saite ideid juurde, mida suveks vaja endale osta, võib-olla tuleb alustada hoopis uue matkakoti soetamisega, sest ometi on asju palju… Suvi on tulemas, on ka sünnipäevad veel inimestel ees – äkki just see nimekiri aitab kaasa kingituse valimisele… See omakorda tuletab meelde – PALJU ÕNNE TRIINE!!

Nüüd on veel aega Mootorrattur hiireks digimuutuda ja Marsilt tagasi tulla, sest täna tähistab II kursus enda ekvaatorit!!

L.