29. augustil algas järjekordne ülikooli aasta, millele andis avapaugu esmalt LOTÄ avaaktus, kus rebased kohtusid esimeseks keemia aluste legendaarse õppejõuga. Kahjuks Leho oli see aasta välislähetusel, kuid vähemalt sai ta kõva aplausi tutvustamise ajal. Isegi Burk kommenteeris, et ÖMI instituudil on vanemate tudengite kohalolu suurem kui teistel, võiks arvata, et paljuski on see meie töö.
Seekord oli saagiks 20 (?) gekot, kelle seas on märgata suuremat soolist võrdsust kui eelmine aasta ehk seekordsete rebaste seas on 9 isast ja 11 emast isendit. Kevadel toimub järgmine kordusloendus.
Aktusele järgnes Hurda kuju juures pildistamine, tuvumine Lembitu Konsumiga, kus rebastel ei olnudki huvi poodi minna ja alkoholi või jäätist osta, ja lõpuks jõudsime Chemikumi.. Chemikumis toimus kõik nagu ikka – Kalle pidas kõne, vanemad pealtkuulajad tegelesid Luha konditsiooni saavutamisega, rebased said särgid, määrati ametisse uus taararebane ehk see aasta on meil Taara Kabel ja toimus esimene tuutoritund. Erinevalt varasemast jäi toimumata Chemikumi ringkäik, küll tehti tiir 3. korrusel.
Õhtul oli traditsiooniline Luha pidu, millele eelnes Kalmistu paljandi uurimine, onu Devoni tegevusest kuulmine ja muidugi ja Henrik Bekkeri haua korrastamine, kus oli muidugi ka lühike tutvustus, et kes prof. Bekker oli ja miks ta meile nii oluline inimene on.
Rebaste loendus Luhal jäi kahjuks minule vähe segaseks – neid oli ju palju ja lisaks oli süü ka keemilisel ainel – CH3CH2OH, aga neid oli piisavalt. Matkal näitasid teed juba lõpetanud geoloogid Siim ja Kalev. Poole matka peal ühinesid ka Ä. ja Pets (Suur). Tegemist oli jällegi hea Luha aastaga, kus kuiva jalaga ei pääsenud keegi, sh keskmiselt oli rebased vööni Emajõe luha materjaliga kaetud. Raskust lisas poole matka ajal sadama hakanud vihm ning vahepeal ka tugev äike, mis põhjustas kerget ujutust ka Tartu linna tänavatel. See muutis ka tule üles tegemise katsumuseks, sest kõige tugevama vihma ajal oli tarvis üles saada lõke, mis oli edukas. Kuuldavasti oli ühele rebaseneiule see parajaks katsumuseks ning esimene langeja pages kiirelt peale lõkkeplatsile jõudmist.
Õhtul said rebased ennast tutvustada ja sotsialiseeruda vanemate kohalviibijatega. Esimene taarakott elas ka üle Luha matka, kuid järgmiseks päevaks oli see läinud, aga pole hullu, sest uus kott on olemas.
Vahepeal ühinesid meiega ka mõned bio-ökoloogid ja õhtu lõpus külastati ikkagi Zavoodi. Küll hetkel on toimetusele teada kui paljud järgmine hommik Kalev Tarkpea loengusse jõudsid.
Kui veel päeval ütlesime, et toimub Luha pidu, mis võis nime saada prof. Artur Luha järgi, siis vast hommikuks (kui just mitte juba õhtuks) mõistsid rebased, et nimi tuleneb siiski Emajõe luhast ja prof. perekonnanimi on vaid kokkusattumus.
L.
Geoloogi blogi 
