30. mai hommikul sai alguse järjekordne MTA välipraks, kus osalesid seekord gekod, bioloogid ning 2 ökoloogi. Juhendajad olid endiselt Kalle ja Pets (Suur) ja nooreminstruktorid Tavo, Pets (Väike) ja Liina.
Inimesed bussi pakendatud alustasimegi teekonda Eestit avastama. Esimene suurem peatus oli geoloogide ja eriti paleontoloogide meeliskoht – Kalana karjäär. Aga mis seal Kalanas siis nii erilist on? Siluri vanusega lubjakivid, vahepeal veidi dolomiidistumist ja ei midagi muud ju? Ilmselt iga Kalanat külastanud tulihingelise geoloogi vastus oleks nende küsimuste peale üsnagi suure reaktsiooniga. Kalanat võiks pidada lagerstätteks, sest seal on säilinud varased taimefossiilid ja üsna hästi, lisaks on seal muidugi tüüpilisi brahheopoode, nautiloide jm fossiile, mida on terve Põhja – Eesti täis.
Muidugi rääkis kohapeal kõigest sellest Ä. isiklikult.
Lisaks võib seal fossiilidest leida ka kalu, mida siiamaani pole veel leitud; kuid mine tea – praksis leiti fossiil, mis võiks olla mõne lõuatu peakilp. Eks spetsialistid teavad paremini, mis see lõpuks oli.
Aga see pole veel kõik – Kalanas leidub mineraalidset püriiti, barüüti, suureteralist kaltsiiti, erinevadi ränimugulaid (isegi kaltsedoni), muusugust raua mugulaid ja seal kandis leidub ka sfaleriiti ja galeniiti. Igal juhul on see täis kõiksugu huvitavaid mineraale ja fossiile lisaks sellele “valgele kivile,” mis seda ümbritseb. Ilmselt nii mõnigi leidis sealt esimese kivi, mis ta endale kotti pani (ja kodus avastas, et miks tal oli vaja see kaasa võtta).
Esimesel päeval võtsime kohe ka puurid välja ja hakkasime viirsavi jahtima. Esimeses kohas sai näha küll ilusaid stiilinäiteid puurimisest, kuid viirsavini ei jõudnud ning otsustasime parema koha valida.
Teatavasti on viirsavi nahale väga hea, millest tulenevalt sain avada enda ilusalongi. Nii mõnigi soovis enda nägu saviga määrida, et nooruslikum välja näha, kuid mõni jooksis savi eest minema. Ei saa mina neist aru. Lisan ka pildi rahulolevast esimesest kliendist avatud ilusalongis.
Esimese päeva viimane suur peatus oli Kallastel, kus saime Devoni liivakivist otsida rüükala soomusied ja ja hambaid. Mõne tükikese suutsime ikka leida. Aga palentoloogia ongi piisavalt keeruline, et see ajab segadusse ka vanemaid, kes sellega ei tegele.
Õhtul jõudsime Kauksi randa, kus nii mõnigi kasutas võimalust ning käis Peipsis ujumas, kuid samal ajal kui esimesed vette hüppasid panid mõned enda telki/võrkkiike üles ja algas söögi valmistamine. Õhtul tehti teed ning avastati inimeste nimesi, sündisid ka esimesed hüüdnimed, käis laul ja kitarrimäng ning tutvuti uuesti juba vanade tuttavatega.
Vastupidiselt enamikule tudengitele olid mõned vanemad magamiskoti Peipsi ranna äärde maha pannud ja sinna vajunud – kes ikka viitsib peale tee joomist veel telki üles panna või kile alla pugeda.
Teisel päeval külastasime esmalt Illukas vaatetorni, sõitsime läbi Iisakult, mille lähedal asub ka koht nimega Vaikla, mis minule sai sellel aastal eriti eriliseks, kuna seal puuritud puursüdamikku kasutasin enda magistri töös.
Väike kõrvalpeatus oli Kuremäel, kuhu juhendajad ähvardasid kohe naissoost tudengid maha jätta, kuna seal asub nunnaklooster. Kahjuks või õnneks sinna kedagi maha ei jäänud, kuid püha veega pesti enda pead ning täideti veepudelid. Olime väga pühitsetud.
Edasi sõitsime Udria pangale, küll esimesel katsel ei õnnestunud õiget kohta tabada. Teine katse õnnestus. Kalle rääkis seal nii Balti klindist, setetest, mis selle klindi moodustavad ja mida seal näha on ja muidugi rändkivimitest, mis rannale pidama on jäänud. Muidugi teavad nüüd kõik, kuidas eristada graniiti ja rabakivi, gneissi ja mis teeb eriliseks pegmatiidi. Tagasiteel vaatasime raua voolamist.
Muidugi külastasime ka Kukruse mäge, kus ka veidi puurisime, et kätte saada õli. Mäel oli näha ka väävlit.
Vaatasime ka põlevkivi tööstuse pärandit, mille on meile jätnud II Maailmasõja eelne kaevandus, kui tootmise jäägid juhiti jõkke ja tänaseks on see pigina settinud karstialale.
Õhtuks sõitsime geoloogidele vägagi tuttavasse kohta – Arbaverre. Õhtul sai sauna, sai laulda ja Loobu jões ujuda.
Kolmanda päeva alguses oli esimene peatus seal samas Arbaveres, kus võeti välja osake puursüdamikust ja Kalle seletas erinevate lubjakivide tekkimist ja õpetas noori puursüdamikke kirjeldama. Geoloogid saavad seda aasta pärast kindlasti uuesti õppida.
Edasi veetsime terve hommikupoolikeu erinevates karjäärides, vaatasime põlevkivi ja lubjakivi. Nägime ära ka kaltsiidi soone, kus oli ka püriiti. Meil õnnestus olla karjääris ka ajal, kui käis lõhkamine, mis saadi nii pildi kui video peale. Oli ikka võimas küll!!
Lõunapausil uurisime ka geofüüsikat. Küsimus, millele näitab Kalle ning mida see tähendab?
Peale lõunat vaatasime üle ühe rändkivi, kuhu otsa seekord ei ronitud ja kõrgus jäi mõõtmata.
Päeva lõpetas Viru rabas käik ja seal toimunud puurimine. Suutsime kätte saada gaasi ja seda põletada. Kahjuks jäi küll postimehe esikaanele jõudmata pealkirjaga, et geoloogid käisid fosforiiti uurimas. Äkki järgmine kord õnnestub.
Õhtul jõudsime Pärispea poolsaare tippu, kus julgemad said ka Soome lahes ujumas käia, veits jahe oli, aga täiega mõnus. Õhtul toimus ka õlleorienteerumine, kus osalesid Klaabu, Kusti, President koos abilistega ja seeniorite (ja geoloogide) esindaja Liina. Võistlus ikka tavaline – oli vaja joosta pudelini, see tühjendada, 10 tiiru teha ümber pudeli (käsi pudelil ja pudel maas) ja tagasi starti joosta. Petsi arvates favoriit olnu küll võitu koju ei toonud. Võitis Klaabu, teine koht Liinale, kolmas Kustile ning viimasena jõudis finishisse Presidendi tiim. Kuna auhindu oli vaid 3, otsustati seenior auhinnata jätta.
This slideshow requires JavaScript.
Neljandal päeval käisime Jugala jäga (või Jägala juga) vaatamas. Enamik kasutas võimalust ületada jõgi ja seejärel joa alt läbi tulla. Oli tore. Muidugi valvas juhendaja, et keegi ei kukuks ja kõik ikka elusalt teisele poole jõuaksid.
Käisime ka fosforiidi fenomeniga tutvumas ning külastasime Ülgase koopaid. Äkki võttis ka mõni tudeng endale tükikese maavara, mille uurimine oli veel hiljaaegu keelatud. Muidugi pidas professor pika loengu Eesti fosforiidist ja selle probleemidest, millest üks on diktüoneemaargilliit ehk graptoliitargilliit kilt, mis teatud tingimustes süttida.
Päeva lõpetas Borealis borealis lubjakiviga tutvumine ja sellele järgnenud eksprompt ujumispeatused ning Võrtsjärve ajalooga tutvumine.
Õhtuks jõudsime Matsi juurde Karulasse, kus juhendajate kurjad sõnad ja väikeste liialdustega jutt suutis geko härrasmehed küll üsna ära hirmutada, mis vallandas ka küsimuste laviini.
Aga pole hullu, õhtu lõppedes saime ikka kõik koos unelaulu laulda. Millegipärast see kõigile ei olnudki meelt mõõda.
Viimane päev tutvusime Karula kõrgustikuga, sõitsime läbi Haanja ja käisime Rõuges puurimas, et kätte saada soorauda. Puurimine ei olnud väga edukas, aga sooraua saime kätte. Muidugi oli ka seal vaja ennast vette kasta, sest tegemist oli palava päevaga.
Edasi vaatasime üle ka Hinni kanjoni ja külastasime Võru. Lihtsalt tähelepanek, et mina nägin praksi lõpus noorem välja kuna Võrus küsiti minult esimest korda dokumenti. On ikka tore 🙂 .
Peale lõunat käisime Tabina liivakivikarjääris, kus oli esimeseks oht vihma saada, kuid äikesepilved suundusid teises suunas. Paljudele valmistas rõõmu liiva hüppamine ja nii tekitada suur osakeste liikumine. Let’s do it again!!
Veel käisime Meenikunno rabas puurimas, ka seal õnnestus gaas kätte saada, samamoodi õnnestus kätte saada põhi. Puurijaid oli nii mitmeid ning puurijate hulgas soolist eristamist ei tehud – aga polnud ka valikud, sest meessoost isikute osakaal oli väiksem naiste omast.
Peale puurimist käisme Valgjärves ujumas – sai ju rasket tööd tehtud.
Viimane peatus oli Ilumetsa meteoriidikraater, kus jutuajamine käis väga kiiresri – võimalik, et tegemist oli lausa ühe lühima Ilumetsa peatusega läbi MTA praksi ajaloo. Võib-olla siiski mitte, aga kes seda ikka teab?
Siin me oleme (pildilt puudu juhendajad Pets ja Kalle):
Reede õhtul jõudsime lõpuks Tartusse tagasi, kus oli sadanud. Hiljem saime info, et seal tuli lausa äikest ja rahet. Aga egas muud midagi, kõik kivid ja asjad said bussist välja tõstetud, varustus laborisse tagasi ja igaüks oma teed. Kellel lõppes sellega õppeaasta, kellel oli veel Topo või muu praks veel ees. Minu poolt aga kõik.
Pildid on võetud Tavo kollektsioonist:
https://picasaweb.google.com/112424810661723360882/6292028642729308721#
Ja praksi ametliku forograafi Liisi klõpsude hulgast:
https://drive.google.com/folderview?id=0B7ehSlFX7asbLUt2N2dHbnJvSDA&usp=drive_web
Väike toimetuslik teadaanne ka. See on kindlasti minu viimane postitus tudengina, loodetavasti ka minu viimane postitus üldse. Viimased 4 aastat on blogitoimetuses valitsenud monopol ning saite vaid minu visiooni sündmustest lugeda. Aitab küll. Homsest saab läbi minu tudengipõli ja seega oleks vaja ka uut blogi kirjutajat. Ainuke tingimus on, et inimesele kirjutada meeldib, on võimalus teha pilte ning osaleb aktiivselt üritustel. Tundsid enda ära? Kirjuta, helista, joonista ja ennistangi ametisse (ehk mõtlen välja, mis see parool oligi).
Ning blogis on jälle üks milestone ületatud – tegemist on blogi 250. postitusega.
Toredat suve!!
Liina
Geoloogi blogi 