Eesel ja kaev

Ühes talus elaval geoloogil kukkus eesel kaevu. Eesel oli hirmsal kombel ehmunud ja kisendas võikalt. Geoloog jooksis kaevu juurde, nägi eeslit kaevus ja laiutas käsi: “Kuidas sind sealt küll välja sikutada?” Pisut rahunenud, arutles geoloog edasi: “Õigupoolest on eesel juba vana ja tal pole enam palju elada jäänud. Pealegi oli mul kavas nagunii muretseda uus eesel ja kaev on nagunii peaaegu kuiv. Ammu oli kavas see kinni ajada ja uus kaev kaevata. Miks mitte seda siis nüüd teha! Ühtlasi matan ka eesli, et poleks jubedat haisu tunda.”

Nõnda mõelnud, kutsus ta naabrid appi kaevu kinni ajama. Võeti labidad ja hakati mulda kaevu viskama. Eesel sai aru, milles asi ja tõi kuuldavale hirmsaid hääli. Siis aga jäi ta vait. Kui üksjagu mulda oli juba kaevu visatud, heitis geoloog pilgu alla kaevu ja nägi üllatavat vaatepilti. Iga kord, kui järjekordne labidatäis eesli selga langes, raputas ta ennast ja trampis jalgade all oleva mulla kinni. Õige pea oli kaev täis ja eesel hüppas sellest välja.

Eluski langeb iga päev teile kaela uus ports pori. Iga kord, kui see juhtub, raputage see endalt maha ja tõuske kõrgemale. Ainult nii saate “kaevust” välja.

Iga uus probleem on kivike, mis aitab teid ojast üle minna. Kui te ei peatu ja ei anna alla, suudate välja rabeleda igast kaevust. Et õnnelik olla, pidage meeles viit reeglit:
Vabasta oma süda vihkamisest – andesta!
Vabasta oma süda ärevusest – enamik halbu asju jääb tulemata.
Ela lihtsat elu ja hinda seda, mis sul on.
Anna rohkem.
Oota vastu vähem.